See, mis nähtavas maailmas on korrast ära – ja seda on paraku tänases ühiskonnas väga palju – esitab meile väljakutseid igal sammul ja lugematutes eri variatsioonides. Nii kaua kuni laseme end tõmmata võitlusenergiasse – kasvõi isegi “pühas missioonis õilsate väärtuste eest võideldes” – resoneerume nende korrast ära olevate nähtuste madalsageduslike energiatega, kuna võitlusenergia kaudu tõmmatakse mistahes üllas idealist tegelikult madalamasse sagedusse madistama ja enamasti nii, et võitleja sellest ise arugi ei saa.
Kui suudame jääda neutraalseks vaatlejaks, siis ei õnnestu meid tõmmata võitlusse. Ja see ei tähenda sugugi hoolimatust, osavõtmatust, vastutusest kõrvalehoidmist. See ei tähenda pilgu ära pööramist ja pelgalt soovmõttelist olukorra “roosamannaks” rääkimist või kujutamist. Saab olla ühtaegu olukorra läbinägelik vaatleja (ning ei pea sugugi väärnähtusi heaks kiitma ega tohigi seda teha) ning empaatiline hing, et mõista seda, miks keegi käitub nii nagu ta käitub.
Enamasti on nii, et inimesed annavad endast parima selles teadvusseisundis, kus nad parasjagu viibivad. Inimesed on tõmmatud igapäevaelu kiiruse oravrattale, seotud lugematute nähtamatute manipulatiivsete ja orjastavate nõksudega teenima süsteemi, mis ei toeta tervikliku elu jätkumist. Kõik halb, mis ühiskonnas on seni olnud vähem või rohkem varjul ning nüüd üha enam nähtavale tuleb, mõjub aga nii, et inimesed astuvad järjest rohkem – kasvõi korrakski – kõrvale stampmõtlemise rajalt ja hakkavad olukorda analüüsima iseseisvalt. Selles mõttes on kriis ühiskonnas suurepärane võimalus olukorra tõsiduse teadvustamiseks, analüüsiks ning ka võimalikuks paradigmamuutuseks.
Alanud aasta tundub olevat plahvatusohtlik sõna otseses ja kaudses mõttes. Aga ka pommid (ükskõik kas siis füüsilises või ülekantud tähenduses) ei plahvata, kui inimesed suudavad jääda rahulikult oma keskmesse. Iga teadlikult oma keskmes olev inimene loob maailma rohkem rahu seisundit kui me tavateadvuses arvata oskame.
Kui avaliku elu tegelaste väljaütlemised hakkavad rohkem tuginema ausale analüüsile iseenda tegevuse ja ühiskonnas toimuvate protsesside kohta ning seda väljendatakse mitte hukkamõistva, vaid läbinägelikult mõistva, ent samas väärnähtusi mitte õigustava hoiakuga, alles siis saab ühiskonnas tekkida sisuline dialoog praeguse üksteist ründava emotsionaalse lahmimise asemel. Kui suudetakse säilitada keskendunud rahu seisundit, alles siis omandab tegutsemine ühiskondlikul areenil sisemise jõu ja väärikuse ning tasakaalustava mõju.
Autor: Saale Kareda
Uue ühiskonna loomise kolmas konverents on plaanis viia lisaks Tallinnale ka Pärnusse, lähem info ilmub peatselt kodulehele “Saale Kareda: Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda”
