Kas üldse on olemas liiga kõrge enesehinnanguga inimesi? See on vaidluse koht. Üldiselt arvatakse, et on. Enamasti on need inimesed, keda uhketeks peame, kuid minu arvates on seegi lihtsalt üks enda põlgamisega hakkamasaamise viise. Tei – sisõnu: madal enesehinnang võib avalduda väga erineval moel.
Enesehinnang, nagu sõnagi ütleb, on arvamus iseendast. See on hinnang, mõtted, tunded ja väärtustamine, mida teeme enese aadressil nii teadlikult kui ka alateadlikult. Selline arvamus on üsna kõigutamatu, sest põhineb minevikukogemustel. Enesehinnang on nagu vundament, millel seisab ülejäänud elu. Kui inimese hinnang on hävitav, ei saa ka ilus loss püsti püsida.
Enese väärtuslikkuse tunnetus toetub põhiliselt järgmistele küsimustele: kui palju me oma arust teistele meeldime, kas oleme enda silmis head inimesed ning millised on meie võimed, oskused ja saavutused? Iga eestlane teab, et ennast kiita ei sobi. Viisakas inimene on tagasihoidlik ning hoiab varju. Kõrge enesehinnangu eest saad tasuks vaid põlguse ja hukkamõistu.
Madal enesehinnang kujuneb lapsepõlves ning selle põhjus – tavad traumaatilised kogemused: vägivalla kogemine ja tunnistamine, vanemate eluraskused, lapse hooletusse jätmine, emotsionaalse ja füüsilise läheduse puudumine ning sage kriitika. Oled pingutanud, et aimata ja täita vanemate kõrgeid ootusi. Või oled võidelnud, et püüda nende olematut tähelepanu. Hiljem väljenduvad kogetud valu, igatsus ning raskused halbades valikutes, suhetes, lahutustes, tülides, haigustes, sõltuvustes, sot – siaalses ebakindluses ning soovis teistele meeltmööda olla – et teenida välja kaaslaste armastus.
/…/
Tundub, et kõik peale sinu teavad täpselt, kes nad on. Miks nad muidu kogu aeg käsivad sul olla sina ise! Sina võid tunda, et sa ei teagi, kes sa oled. Seepärast võrdled ennast teistega ja proovid küsimusele nõnda vastust leida. Sul on raske vahet teha, mis sulle tegelikult meeldib ja mida teed teiste meeleheaks. Võibolla pingutad lihtsalt selleks, et kaaslasi lõbustada ja nende silmis huvitav olla?
Paljud inimesed, eriti naised, identifitseerivad ennast suhte kaudu – ilma pole neid nagu olemaski. Sa ei oska olla üksi ja oled suhtes klammerduv. Võid hoida iga hinna eest kinni liidust, kus sa ei peaks olema, sest arvad, et ilma selleta pole sa keegi. „Ma ei taha olla üksi“ on üks sagedasemaid õigustusi, miks ollakse igavas või toksilises suhtes. Sellises, kus ollakse teineteisest sõltuvuses.
Võib-olla väldid emotsionaalseks ellujäämiseks igasugust eneseväljendust, sest see võib tuua kaasa häbitunde, läbikukkumise või halvakspanu. See on moment, mida paljud on kogenud: ma ei kuulu siia, ma olen mingi imelik. Seepärast peidame ennast, püüame matkida teisi, sulanduda massi ja joosta lati alt läbi – proovides mitte kunagi olla ambitsioonikamad.
Sa flirdid ja seksid teistega. Petmiseks on mitmeid põhjusi, kuid suur osa on madalal enesehinnangul, mis vajab turgutamist. Sind võib saata edutunne, kui oled sooritanud järjekordse vallutuse ning tundnud viivuks, et oled edukas, atraktiivne ja väärtuslik.
Kuna sa aga sisimas arvad, et ei väärigi sügavat armastust, siis saboteerid võimalikku pikaaegset suhet ikka ja jälle. Sest nõnda saad kinnitust oma olemasolevale maailmapildile.
Marilyn räägib oma keerulisest eluperioodist: „Olime Markoga avatud suhtes. Jälestasin seda, kuid see oli ainuke võimalus teda enda juures hoida. Markole kinnitasin, et selline elustiil sobib mulle. Jätsin teistelegi mulje, et oleme moodne ja vabameelne paar, kes ei tunne armukadedust. Tegelikult keesin sisemiselt vihast ja häbist. Mu elu taustal tiksus pidev ärevus ja halb enesetunne. Et seda leevendada, pidin põgenema, tundma jõuga midagi muud. Õnneks on selleks palju erinevaid võimalusi: alkohol, lõputu pidutsemine, töösse sukeldumine, vastutustundetu juhuseks, raharaiskamine ja eksootilised reisid. Mu suurim hirm oli jääda üksi iseendaga. Ma vihkasin ennast. Tõenäoliselt tundis Marko sama, ma ei tea.
Halvad otsused, mida tegin, viisid mind aga veel suuremasse masendusse, tundsin süüd ja häbi. Selle kokteili leevendamiseks tuli taas kord põgeneda ja tsükkel jätkus. Vabalangemine tundus lõputu. Mulle näis, et Marko lausa nautis minu läbielamisi. Päris haige. Ju ta siis tundis ennast paremini, kui keegi oli nõus tema pärast nii palju kannatama – võib-olla see aitas tal ennast veenda, et ju ta ikkagi on midagi väärt.“
Kuna sa ise ei meeldi endale, siis eeldad, et ei meeldi ka teistele, mistõttu on kindlam mõelda endast välja parem versioon ja näidata maailmale hoopis seda. Tegemist on aimamismänguga: sa aimad, mida su partner tahaks sinus näha ja demonstreeridki seda, soovides kaitsta teist selle ebameeldiva inimese eest, keda sa arvad ennast olevat.
Üks hetk võib aga juhtuda, et pühendad kogu oma elu vaid talle, loobudes enda sihtidest, huvidest ja hobidest. Tema eesmärgid on kõige tähtsamad. Ja eks nii ole juba sajandeid olnud, et naine teostab ennast mehe ja laste kaudu. Tänagi võib paljudele tunduda, et see on hea naise kohus. Toimivas võrdses suhtes saavad kõik sõna ja ressursse kasutatakse kõigi hüvanguks. Võib-olla otsid alalheitva käitumisega lihtsalt õigustust, et mitte teostada oma unistusi? Ainult teisele pühendudes võid enesele aru andmata toetada tema ebatervislikke ja ennasthävitavaid käitumismustreid, samuti halbu otsuseid. Näiteks kui teine ei käi tööl, annad talle raha sõltuvusaineteks. Sellega teed kaaslasele vaid karuteene. Inimene peab õppima vastutama ja iseseisev olema. Armastus ei tähenda iseenda ohverdamist.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim peagi ilmuvast Tiina Tiituse raamatust „Elu armastus“.
