Me oleme inimestena nii erinevad, nii eripalgelised, aga samas nii sügavalt sarnased. Erinevad on situatsioonid, olukorrad, detailid, iseloomud, suhtumised ja vaatenurgad. Meie algne sügav psühholoogiline olemus ja struktuur on aga üks ja seesama. Me kõik tunneme ja kogeme tundeid, seda igas hetkes ja igapäevaselt. Tunded on meie hinge väljendus, mida füüsilises kehas ja füüsilisel tasandil on võimalik tajuda, tunda ja vastu võtta. Mõned tajuvad ja tunnevad suuremal ja intensiivsemal, teised väiksemal ja nõrgemal kujul. Tunded on ka meie sisemine teejuht, mis suunab tähelepanu sellele, kus me tegelikult emotsionaalselt oleme ja mis on meie tegelik kogemus mingis ajahetkes.
Kus tekib probleem? Me ei ole enamiku ajast enda tunnetega ja seega ka endaga päriselt ühenduses ja kontaktis. Ja me ei saa sellest isegi aru. Põhjus on suures osas lapsepõlves kogetu, meie elukogemused, lahendamata traumad ja muud blokeeringud, millesse ma hetkel sügavamalt ei sukeldu, sest sellest oleks hea kirjutada muudes kohtades ja kontekstides. Kahtlemata on mainitud põhjustest ka palju kirjutatud ja neist võib alati erinevaid nüansse lahti võttes veel ja veel kirjutada. Praeguse artikli huvides aga soovin rääkida sellest, mida minu pilgu läbi selline ebakõla meie ja meie tunnete vahel loob ning milliseid elulisi situatsioone ja inimese psühholoogilisi elukogemusi see mõjutab, ja kuidas.
Ja siinkohal tulebki rääkida autentsusest. Mis on autentsus? Autentsus on ehedus ja tõelisus. See on midagi, mis on algupärane ja tegelik. Autentsus on suhe, mis eksisteerib sisemise ja välimise vahel. Autentne olek tähendab täpsemalt seda, et sisemine ja välimine on kooskõlas. Kooskõlas viisil, kus nende kahe osa vahel on sobivus ja harmoonia.
Kui rääkida inimesest, siis autentsus tähendab sama – suhet ja kooskõla sisemise ja välimise vahel. Autentsus on näiteks see, kui inimese elukutse ja töö ning tema tegelik loomus, olemus ja soovid on kooskõlas. See tähendab, et inimene teeb tööd, mida ta ka tegelikult armastab ja tahab teha. Autentsus on ka see, kui inimese välimus ja käitumine on vastavuses tema tegeliku olemuse ja tõelise minaga. Probleem siinkohal on see, et peaaegu saja protsendi inimeste iseloom, isiksus, enesekontseptsioon ja käitumine on mingil viisil tehislik, mõjutatud, ja seega mitteautentne.
Autentsus on ka omadus ja kooskõla, mis on sisemise isikliku tõe (kes ma tegelikult, päriselt olen) ja tunnete vahel. See tähendab näiteks seda, et kui inimene teeb midagi, mis on temaga kooskõlas ja mis teda tegelikult huvitab, siis ta tunneb vastavat tunnet, milleks on rõõm, õnnetunne või rahulolu. Kui ta aga teeb midagi, mis tema olemusega tegelikult ei sobi ja talle sisimas ei meeldi, siis ta tunneb näiteks kurbust või vastumeelsust.
Väga noorena, väikese lapsena, olime me sellises kooskõlas enamikel juhtudel loomulikult ja automaatselt. Sotsialiseerumise ja kasvatuse tagajärjel hakkavad seda kooskõla segama ja rikkuma erinevad asjaolud. Ja me jõuame seisundisse, kus me ei ole enam iseendaga sellises ühenduses, mis meil algselt loomulikult ja pingutamata olemas oli.
Autentsuse hajumine, kadumine või puudumine viib olukorrani, kus inimene ei tee asju või ei väljenda end enam lähtudes oma tegelikust loomusest ja sisemisest tõest, ehk autentsest kohast. Sellisel juhul petame me end ise, tihti aru saamata, et me seda üldse teeme. Me piltlikult öeldes liugleme üle endast ja enda tunnetest (enamasti just negatiivsetest), sest miski on sisemise kompassi nõelad sassi ajanud. Näiteks on naine olukorras või suhtes, mis teda emotsionaalselt kahjustab, kuid ta ei saa sellest aru ja pole võimeline tegelikku pilti nägema. Ta tunneb end partneriga koos olles tihti hirmununa ja kurvana, aga pole võimeline tegelikult aru saama, miks ta nii tunneb ja mida need tunded talle öelda tahavad.
Autentsusest ja selle puudumisest võib näiteid tuua mitmeid. Parimaid näiteid saab võtta inimsuhetest, kus inimese sisemine segaduses olek ja enesele valetamine kõige paremini välja joonistuvad. Näiteks vaadates kahe inimese vahelist konflikti, kus üks teist poolt milleski süüdistab. Süüdistaja on konfliktis enda mingi osaga, mida tihti esindab ja kannab tunne. Ta ei ole aga sel hetkel kontaktis selle tundega, seda kas alateadlikult mitte aktsepteerides või alla surudes, ja seega pole ka kontaktis oma tõelise autentse olemusega, mis püüab talle läbi selle tunde midagi öelda.
Elus on aga protsesse ja olukordi, kus tunnete eiramine, allasurumine ja mittekogemine võib olla eriliselt hävitava ja halva mõjuga. Üks sellistest protsessidest on näiteks andestamine. Avan siin konkreetsemalt näitena olukorra, kus kahe initiimsuhtes oleva inimese vahel on suhtes olnud pikem ja sügavam konflikt, mis on lõppenud lahkuminekuga ning suhtluse täieliku katkemisega. Suhte lõppedes tunnevad mõlemad valu, kas nad seda endale teadvustavad või mitte. Algab leinaprotsess, millel on mitmed etapid ja oma kestvusaeg. Selle protsessi vältel käib leinav inimene läbi erinevaid tundekihte, nagu näiteks valu, viha, pettumus, segadus, süütunne, häbi, lootusetus, kurbus. Mida me aga tavaliselt teeme, on see, et me ei luba endal neid tundeid kogeda ja läbi tunda. Me võib-olla isegi ei tunnista nende olemasolu, ratsionaliseerime endale asjade käiku ja tehtud otsuseid. Me “liigume edasi” ja teeme uusi valikuid. Me võime ka kuulda teisi soovitamas: “Saa sellest üle,” “tule välja,” või “tõuse kõrgemale.” Ja me ehk usume ja arvamegi, et saame kohe lihtsalt andestada ja tänulikud olla. Sellega aga teeme me endale psühholoogiliselt ja vaimselt väga palju kahju. Piltlikult öeldes tahame me hüpata kohta, kuhu jõudmine on loomulik protsess, mis võtab aega. See on sama kui panna jalal oleva lahtise luumurru peale plaaster ja eeldada, et inimene saab püsti tõusta ja joosta.
Vaimsetes ringkondades ja õpetustes on sellistel teemadel arutledes ja lahendusi otsides võimalik kohtuda eriliselt huvitavate ja ka ohtlike soovituste ning juhistega. Üks nendest on näiteks stiilis: “Andestamine on kõigest valik!” Või siis: “Vali lihtsalt armastus ja sa saad vabaks!”. Üks naljakamaid soovitusi on ka: “Ole lihtsalt tänulik kõige eest, mida see kogemus sulle pakkus.” Miks on need soovituslikud laused naljakad ja väga ohtlikud? Sest nad juhendavad inimest enda suhtes mitte aus olema, mitte läbima loomulikku tervenemisprotsessi ja ka mitte tundma. Erinevad vaimsed tegevused, spirituaalsed uskumused, soovmõtlemine, positiivne psühholoogia ja ilusti sõnastatud afirmatsioonid on tihti siinkohal väga petlikud, ebareaalsed ja emotsionaalselt vägivaldsed. Paljud aga järgivad neid ja lähevad õnge, sest alateadlikult, lisaks soovile lihtsalt mitte tunda ebamugavaid negatiivseid tundeid (mis võimaldaks tegeliku edasiliikumise ja tervenemise), tahavad inimesed näida heade, positiivsete, tugevate ja tarkadena. Sellest soovist võib saada imeline spirituaalne mask, mille taha varjudes pärast ka teisi õpetatakse ja juhendatakse.
Kuidas saab toimuda aga tegelik ja tõeline tervenemine ning edasiliikumine? Ja tulles tagasi varasema näite juurde lahkuminekust, siis kuidas toimub lõpuks tegelik andestamine nii teisele kui ka endale? Siin peab tagasi tulema tunnete ja autentsuseni. Vajalik on end uuesti kuulama ja tunnetama hakata. Selles protsessis ei saa ette rutata või midagi kiirendada, sooviga kuhugi jõuda (mida mõned vaimsed õpetused tegelikult propageerivad). Kõigepealt on oluline teadvustada ja tunnistada enda praegust asukohta. Asukohta, kus ma praegu emotsionaalselt viibin. Siin võivad aidata terapeudi, sõbra või lähedase avatud ja abistavad küsimused, mis aitavad inimesel endaga uuesti kontakt saada ja end paremini tunnetada.
Muidugi on ka mitmeid teisi võimalusi endaga parema ühenduse loomiseks, mis sõltuvalt inimesest talle sobida võivad. Teraapias on selleks mitmeid viise, lähenemisi ja võimalusi. Oluline on ka selle emotsionaalse asukoha ja tegeliku olukorra aktsepteerimine. See võimaldab energial liikuda viisil, mis ise loomulikult tervenemise poole suundub. Enda emotsionaalse asukoha ja olukorra äratundmise, tunnistamise ja aktsepteerimisega lubab inimene endal olla see, kes ta tegelikult on ning seal, kus ta oma tervenemisprotsessis tegelikult on.
Siikohal on oluline mainida, et kõik meie tunded ja seisundid on normaalsed ning on väga tähtis need täielikult vastu võtta. Sellisel viisil saab toimuda loomulik liikumine järgmistesse etappidesse. Oluline on kõik tundekihid läbi käia, tunda ja läbi elada. Alles siis toimub vabanemine, sisemine integreerumine, edasiliikumine ja lõpuks ka andestamine. Andestamine teisele ja endale ausast ja autentsest kohast.
Andestamine on tegelikult loomulik tagajärg ja arengujärk, kuhu loomulikult jõutakse. Seejärel saab lisaks teha läbikogetust üldisemaid järeldusi, jõuda ehk ka kõrgemate ja vaimsemate arusaamadeni ning leida või märgata asju, mille eest tänulik olla. Selle protsessi pikkus, kulgemise viis ning omadused sõltuvad paljuski konkreetsest inimesest.
Kokkuvõttes soovin öelda, et tegeliku andestuse ja tervenemiseni jõudmine võtab oma aja. Ja reaalsus ning elu meie ümber annab üldiselt ka pidevalt märke ja tagasisidet sellest, kus me oma teekonnal asume või millises protsessi etapis me tegelikult oleme. Kui me enda tundeid ei kuula ja neid ei aktsepteeri ning soovitame ka teistel seda mitte teha, tarvitame me enda peal pidevat ja süsteemset vägivalda, ja kanname seda edasi ka oma suhetesse ja ellu.
Autor: Eeva-Liisa Vahtra, terapeut
Loe lisaks: Eeva-Liisa Vahtra: loomine ehk võimalus Uue Inimese tulekuks
Tervemate suhete saamiseks tuleb meil esmajärjekorras tegeleda enda tunnetega
Iseenda elu looja | Kolm sammu, kuidas saada tõeliseks minaks ja hakata elama iseenda elu
Sina ise oled see, kes “tellib muusika” ja kujundab oma elu olukorrad ning sündmused
