Olen viimasel ajal ja oma praeguses eluetapis läbimas protsessi ja kasvukohta, mis mind sügavalt puudutab ja liigutab. See protsess ja teema, kui seda nii saab nimetada, on ühelt poolt minu isiklik sisemine avastus, aga see avastus on minu silmad suunanud viisil, mil märkan ja tunnetan sedasama dünaamikat ka inimestes ja ühiskonnas minu ümber. Tunnen seetõttu vajadust sellest kirjutada ja seeläbi ka diskussioon avada. Teema, millest kirjutan ja mida sügavamalt avada soovin, on tegelikult oma olemuselt mitmekihiline ja mitmesõnaline. Märksõnad, mida soovin selle teema all puudutada, on tunded, autentsus ja andestamine. Läbi isikliku hiljutise elukogemuse ning olles kuulanud inimesi ja seisundeid, mida nad mulle väljendanud ja jaganud on, olen jõudnud enda arusaamistes lähemale psühholoogilisele tasandile ja temaatikale, millest on minu arvamuse kohaselt liiga vähe räägitud ja mis võiks olla oluliseselt sagedasem arutlusteema, mõtiskleb Eeva-Liisa Vahtra.
Me oleme inimestena nii erinevad, nii eripalgelised, aga samas nii sügavalt sarnased. Erinevad on situatsioonid, olukorrad, detailid, iseloomud, suhtumised ja vaatenurgad. Meie algne sügav psühholoogiline olemus ja struktuur on aga üks ja seesama.
