Küpsem suhe püsib paremini tasakaalus, kui ühiste vajaduste kõrval on kaetud ka kummagi partneri eripärase mina vajadused. Kui suhte alguses paar lausa sulandub teineteisesse, siis sügavama armastustunde tekkides justkui kaugenetakse tollest armumise etapis loodud sümbiootilisest “meiest”.
Väga sõltumatu ei saa olla
Igaüks meist vajab lähedust, ja igaüks vajab iseseisvust. Suhte tasakaalustamine käibki nende kahe vajaduse vahel balansseerides. Kui partner tundub liiga kaugel olevat, teeme midagi, et jõuda talle lähemale; kui ruumi enda ümber napiks jääb, astume samme, et seda juurde saada.
Läheduse ja iseseisvuse tasakaalustatus loob suhtes harmooniat. Kuna inimeste arusaamad ja vajadused võivad selles vallas olla väga erinevad, kipub suhte tasakaal kergesti paigast nihkuma. See on tõesti keerukas küsimus: kuidas olla lähedane, samas aga oma eripärast mina mitte kaotada?
Täiuslik tasakaalutunne tekib paarisuhtes tihti just tänu sellele, et piisav lähedus (võimalik on ja- gada kõike olulist nii heas kui ka halvas) annab kummalegi julguse eralduda, tegelda iseenda, oma erialaste asjade ja hobidega, suhelda sõpradega – ja naasta seejärel partneri turvalisse lähedusse, et nautida kahekesi olemist ja ajada pereasju. Kui siduvat lähedust on suhtes vähevõitu, võib juhtuda, et partnerist ei juleta üldse eemalduda, või vastupidi – minnakse liialt kaugele. Nii suhtesse uppumise tunne kui ka hõrenev kontakt halvendavad toimetulekut paarielu igas valdkonnas, olgu selleks siis ühistegevused, seltsielu, seks, suhted lastega, pere majandusasjad vms.
Vahel räägitakse halvast sõltuvusest ehk üleseotusest – on tõesti kehv lugu, kui emmal-kummal partneritest psühholoogilist õhku ei jätku. Samas on kindel, et väga heas suhtes väga sõltumatu olla ei saagi – on vaja emotsionaalset tarkust ja avatust, et sellega edukalt toime tulla.
Sõnade erinev tähendus
Loomulikult on nii läheduse kui ka kauguse tähendus eri paaride jaoks erinev. See, mis väljastpoolt ja teistele paistab, pole oluline. Tähtis on, et paar teaks teineteise vajadusi ja käitumise tähendusi. Mida tähendab lähedus? Mida tähendab kaugus? Mida sõltuvus või sõltumatus? Mis loob tasakaalu kummagi jaoks? Milline käitumisviis seda esindab?
Tihti on seksielu see, mis emotsionaalse kontakti probleemidest märku annab. Naine ütleb, et ta ei saa mehega seksida, kui ta ei tunne lähedust. Mees ütleb, et just seksides looksid nad oma läheduse. Ilmne, et kummagi arusaam lähedusest ja selle saavutamise viisidest on erinev.
Tavaline on see, et paar ei arutle omavahel tähenduste üle – nad lihtsalt käituvad. See, et minnakse riidu, võib tähendada nii seda, et oldi teineteisele liiga ligidal ja tüli aitab eemalduda, aga ka täpselt vastupidist: mõni paar ei oska lähedane olla ilma tülitsemata. Või tuleb mees töölt koju ja on terve õhtu vait. Naine teeb katset juttu alustada, kuid edutult, ning otsustab seepeale, et mees on ilmselt pahane. Kui nad selle jutuks võtaksid, selguks, et mehe vaikimise tähendus ei ole pahameel, vaid ülesuhtlemine tööl.
Kui ühe või teise käitumise tähendused on vaid kummagi peas ja omavahel läbi rääkimata, võib sellest areneda ohtlik olukord: suhtes olles ei saa lähtuda ainult enda eeldustest, sest need on partneritel väga tihti täiesti erinevad. Aja jooksul võib küll jõuda selleni, nagu öeldakse vanas laulusalmis: “poolelt sõnalt kallist mõistad” – aga mõttelugemise ja läbinägemisvõime liigse usaldamise nahka on läinud liiga palju suhteid.
Kas teater või jalgpall?
Paarisuhtes otsustab see, kuivõrd tahame teisega sobituda, paindlikud olla ja partneri eripäradega arvestada. Terveks suhteks on oluline, et kumbki julgeks seista oma mina, s.t oma vajaduste eest, väljendada oma arusaamu, soove, meeldimisi ja mittemeeldimisi, tegeleda just talle tähtsate asjadega. Kui enda eest seismisele lisandub teise vajaduste mõistmine, on see hea pagas luua mõlemat rahuldav suhe.
Paariselus on hea kontakti kõrval äärmiselt oluline, et kummalgi oleks piisavalt oma aega ja ruumi. Suhe, kus ühe osapoole vajadused pidevalt esiplaanile seatakse, muutub varsti plahvatusohtlikuks püssirohutünniks. Probleem tekib ka siis, kui teine justkui hea meelega ise enda vajadused pidevalt tagaplaanile seab. Piir, kus meie huvist saab üksnes minu huvi, võidakse ületada märkamatult.
Kuigi suhtes ei peaks linnukesi tõmbama ja kaubavahetusterminites mõtlema, võiksid andmise ja saamise kontod ikkagi enam-vähem tasakaalus olla. Juba väikesegi ebavõrdsuse ilmingu ja rahulolematuse allika korral peaks sellest juttu tegema, et pisikesest ebamugavus-täpikesest ei kasvaks lõpuks suur konfliktipall.
Ühised huvid, hobid ja sõbrad, ühendavad jututeemad ja muud kokkupuutepunktid annavad mõistagi kogu suhtele lisaväärtust. Sama oluline on ka teineteise erihuvide tunnustamine. Kui mehe hobi on karujaht ja naisel surfamine, ei pea sellest tingimata tüli tulema, vaja on lihtsalt mõistvust, pingete maandamise ja kokkulepete tegemise oskust. Klassikaline vastuolu – kas teatrisse või jalgpalli vaatama -, on kergemini ületatav, kui paaril on säilinud kõige põhilisem – soov koos olla.
Üks nagin ja viis kallistust
Ameerikas on suhete vallas uuritud juba peaaegu kõike, ühe uuringu käigus arvestati välja, kui palju kogemushetki me päeva jooksul läbi elame. Kokku tuli neid umbes 20 000, kusjuures iga selline hetk kestab vaid mõne sekundi. Kui mõelda tagasi päeva hetkedele, on ilmselt kõige raskem leida neutraalseid. Meile jäävad meelde kas negatiivsed või positiivsed. Ja väga kergesti võib juhtuda, et üks selline hetk või seik muudab – kas heas või halvas suunas – kogu suhet.
Positiivse psühholoogia eksperdid on nimelt leidnud, et positiivsete ja negatiivsete suhtlemiskogemuste suhe on kriitilise tähendusega: näiteks abielupaaride kohta tehtud põhjaliku teadustöö tulemusi lahates avastati, et suurem võimalus on õnnestuda neil kooseludel, kus viie positiivse suhtlemis-seiga kohta tuli üks negatiivne. Kui halbu ja häid suhtlemiskogemusi on võrdselt, siis suhe tõenäoliselt puruneb. Sama seaduspärasus kehtib ka tööl ja mujalgi: kui enamik suhtlemiskogemusi on halvad, tekib suur kiusatus uus amet otsida või senine sõpruskond maha jätta.
Tasakaalu loomiseks ei ole tingimata tarvis hetki eritlema asuda, küll aga on vaja lisada oma käitumisse teadlikkust. Emotsionaalselt pingelistes olukordades kipub inimene reageerima nagu automaat: näiteks kui teise sõnad teevad valu, on sage reaktsioon vasturünnak, endassetõmbumine, solvumine vms. Kui paneme ajendi ja reaktsiooni vahele oma teadlikkuse, on võimalik nii mõnigi negatiivselt alanud seik positiivseks pöörata. See tähendab teadlikku valikut ja suhtes olles on – mitte alati, aga sagedamini, kui eeldame – ikka võimalik valida kahe käitumisviisi vahel: kas selline, mis kahjustab suhet, või selline, mis meie suhteid hoiab.
Autor: Meelike Saarna
Originaalpealkiri: “Küpse suhte tasakaal”
Allikas: Perejakodu.ee
