Kuna inimkonna kollektiivne alateadvus on äärmiselt saastunud armastust takistavate tingimuste poolt, siis kuidas üldse on võimalik siin armastust kogeda?
See on võimalik, olles sügavas meditatsioonis või sisemises ühtsustundes. Sellisel juhul võime kogeda tingimusteta armastust, mis on pärit meie endi MINA OLEN Kohalolekult, mõnelt ülestõusnud meistrilt või Jumalalt. Kuid kellel on selline kogemus olnud, on ka märganud, et tavaliselt ei ole seda armastust võimalik kaasa võtta oma tavaellu, igapäevaste asjatoimetuste juurde.Miks on see nii?
