"Kas ma saan ikka hakkama?", "Mida nad minust küll arvavad?", "Mis siis, kui kõik ei lähe nii, nagu ma loodan?" Eks ole tuttavad küsimused? Muretsemine pole võõras vist küll kellelegi. Õnneks tuleme enamasti sellega kenasti toime - lubame ratsionaalsel minal ohjad haarata, vaagime variante ja rahunemegi maha. Kuid vahel läheb asi siiski käest - hirmumõtted tormavad peas ringi ja hoiavad enda võimuses, ärev sisedialoog takerdub ja kordab ennast lõputult. Aina keerulisem on end ülesannete täitmiseks motiveerida, tegevustest rõõmu tunda või kasvõi õhtuti õigel ajal uinuda. Kuklas närib pidev rahutus ja süütenöör muutub ohtlikult lühikeseks, kirjutab Kadi Kütt oma kodulehel Joogateraapia.ee.
Võitluseks valmis!Kui peame mõnd olukorda üle jõu käivaks ja muretsemist väärivaks, käivitub meie kehas “võitle või põgene” reaktsioon: mandeltuum ehk aju “ohuradar” hakkab häirekella lööma ja kogu organism häälestab end ümber: adrenaliinitase veres tõuseb, lihased pingestuvad, süda lööb tugevamini ja kuna keha vajab võitluseks või põgenemiseks rohkem hapnikku, siis hingamine kiireneb. Selline organismi kohanemine on aegade algusest aidanud inimesel ohte täis keskkonnas toime tulla. Tänapäeval ei pea me põgenema metslooma eest, küll aga tuleb meil suurema või väiksema ärevusega toime tulla eksamil vastates, auditooriumi ees esinedes, konfliktsetes olukordades oma seisukohti kaitstes ja paljudes muudes sarnastes olukordades.
