Tänu Juhan Smuuli raamatu kangelannale ja eelkõige Ita Everi võrratule näitlejatööle, on Eestis üldmõistetavaks tegelaseks saanud nn polkovniku lesk. Polkovniku lesk on isik, kes haigestub pidevalt kõikvõimalikesse tõbedesse. Lisaks on ta kindel, et teda mitte keegi – eelkõige arstid – ei mõista ega suuda aidata. Tema nimelt on eriline.
Sellised haiged on reaalelus olemas ja meditsiinis nimetatakse neid hüpohondrikuteks. Hüpohondria on psüühikahäire, mille esinemise puhul inimene on kindel, et põeb mõnda ravimatut või eluohtlikku haigust.
Tänapäeva meditsiinis ja psühholoogias on palju uuritud psühhosomaatiliste haiguste tagamaid ning tõestatud, et enamike haiguste põhjustajaks on ebasobiv eluviis ja mõtlemine.
Inimene on see, kes ta usub end olevat ja kui ta usub, et on haige, siis ta ka ON haige. Hüpohondrik ongi haige, kel endal on raske elada ja kelle lähikondlastel on samuti raske, sest vaatamata oma pühendumisele, tähelepanule ja abiandmisele, ei näe nad iial paranemise tunnuseid.
Kuidas ära tunda, kas kodus on polkovniku lesk? Kuidas temaga suhelda?
Hüpohondria ehk nn. polkovniku lese sündroomi puhul võib täheldada teatud iseloomulikke käitumuslikke ja psühholoogilisi ilminguid.
Ta räägib pikalt oma seisundist, nõuab sellele palju tähelepanu
Seltskondliku jutu põhiteemaks on alati TEMA haigus. Nõudlikult tähelepanu tahtes kirjeldab polkovniku lesk oma haigeolemise vaeva. Jutt on pikk ja põhjalik, selles puudub optimism ja lootus paranemisele.
Kui kannatlik kuulaja püüab temasse sisendada positiivsust, tuua näiteid kellegi paranemisest ja meditsiini arengust, siis vaatab polkovniku lesk teda pigem kui mittemõistjat, kes ei suuda taibata, et TEMA ja TEMA HAIGUS ON ERILISED.
Kui keegi üritab rääkida millestki muust, siis see ärritab polkovniku leske, ta peab muid teemasid tühisteks ja ta toob jututeema ikka oma haiguse juurde tagasi. Väga ebameeldiv on ka see, kui keegi teine tahab oma haigustest rääkida – teiste haigused on ju ravitavad ja ei põhjusta nii palju kannatusi.
Ta teeb teiste ees rohkem nägusid ja draamat
Polkovniku lesk valib, millal ja kuidas vastavalt käituda. Kui pole tänuväärset publikut, pole ka mõtet oma energiat kulutada. Polkovniku lesel jätkub energiat vaid haigusteks ja suhtlemiseks nendega, kes teda rohkem mõistavad ja talle kaasa tunnevad. Eriti meelepärane on kohata kedagi võõrast, kellele saab endast uue hooga innukalt rääkida.
Kuna ta oskab oma haigusest teha päris huvitava loo, siis saab seda ka emotsionaalselt ette kanda. Need lood kujunevad vahel väga loomingulisteks muinaslugudeks, mida läbib õnnetu ja lootusetu sisu. Positiivsete kangelaste ja õnneliku lõpuga muinaslugusid tal pole.
Ta kasutab haigust relvana, et rikkuda teiste meeleolu
Polkovniku lese elu on tegelikult raske. Tema haigused vähendavad tema elukvaliteeti ja ta ei saa endale lubada paljutki, mida teised saavad. Ka see teeb meele kibedaks, põhjustades vahel sarkastilisi ja õelaid kommentaare nn. tervete ja ilusate aadressil. Pereliikmetel on eriti valus siis, kui vaenamise sihtgrupiks osutuvad nemad, lähedased, kes kõige rohkem oma tähelepanu, aega, raha ja hoolt haigele pühendavad. Paljudes peredes kogetakse seda, et kellegi “halb” käitumine põhjustab hüpohondrikul uue haiguseataki. Ka rõõmu pole teistel õigus tunda – kuidas sa julged rõõmus olla, kui lähedane piinleb haiguse käes!
Ta kaotab huumorimeele – ei mõista nalja
Meil on levinud uskumus, et tõsiste asjade üle nalja ei tehta. Haige enda jaoks on tema seisund tõsine ja igasugune huumor seoses tervisega on valusalt ja teravalt tajutav. Kuna kogu hüpohondriku elu ongi haigusega seotud, pole selles huumorile üldse ruumi. Veelgi enam – naljatajad saavad ruttu vaenlasteks.
Ta on vabastanud end ebameeldivatest kohustustest ja suhetest
Kuna ebameeldivad toimingud ja suhted tõstavad vererõhku või halvendavad muul viisil tervislikku seisundit, siis ta hoidub neist. Las teised teevad, nad ju terved, neil pole midagi viga. Parim viis natukenegi oma tervist hoida, on lamada, teha rahulikult oma toiminguid ja teisi juhendada, andes neile teada, mida nad peaksid tema jaoks tegema.
Ta kujundab oma käitumist ja emotsiooni selle järgi, mis meeleolu PEAB mingis situatsioonis olema
Inimene valib oma emotsiooni vastavalt olukorrale. See tähendab – kui on haigus, peab olema valdavalt õnnetu, vihane ja kurb. Hüpohondrik jääb emotsiooni kinni. Kuna polkovniku lesk on kogu aeg haige, ei oska ta oma emotsiooni lõpetada, muutudes põikpäiseks kui tema seisundit tahetakse muuta.
Mida teha?
Eelnev loetelu võib tunduda pisut küüniline, kuid polkovniku lese kõrval seisjal oleks kasulik olukorda natuke teise pilguga vaadata, et oma lähedast paremini mõista. Hüpohondria on vaimne seisund. Keegi ei ole polkovniku lesk põhjuseta. Põhjused peituvad enamjaolt minevikus ning on tema mälupildist kadunud.
Kõige paremini saavad teda aidata spetsialistid, kuid psühhiaater või psühholoog on tavaliselt viimased, kelle juurde hüpohondrik on nõus minema, tuues põhjenduseks: “Ega ma hull ei ole”. Enamasti on hullus ainuke, mida hüpohondrikul tema enda arvates pole.
Iga inimene vastutab ise oma tervise ja terveks saamise eest, ka polkovniku lesk. Ravivõimalusi on palju ja tänapäeval hästi kättesaadava info põhjal on võimalik otsustada milline ravi ja abi on vajalik. Kuni haigel on arusaam, et tema terveolek sõltub AINULT teistest, ei võta ta mitte midagi vastu ja ükski ravi ei toimi. Nii peavadki vastutuse võtma teised, eelkõige lähedased.
Lähedastel on oluline mõista, et tegelikult vajab hüpohondrik eelkõige tähelepanu ja vaatamata hüpohondriku kaeblemisele pole nemad tema haigustes süüdi. Talle tähelepanu andmine on lõputu protsess, mis tegelikku lahendust ei too. Pigem vastupidi – tähelepanuga harjub kiiresti ja hüpohondrikul endal pole mingit motivatsiooni oma juhtivast rollist loobumiseks. Peaosa ta kergelt käest ei anna.
Selleks, et olukorda muuta, piisab sellest, kui üks osapool muudab midagi, olgu see siis suhtumises või käitumises. Tavaliselt muudab see, kes antud olukorraga rahul pole ja kes kannatab selle pärast kõige rohkem.
Polkovniku lese lähedased, mõistes olukorda, et nende senised jõupingutused on jooksnud vaid liiva, võiksid süütundeta pühendada rohkem aega iseendale. Sellest oleks tõhus abi ka polkovniku lesele. Kui talt võetakse ära tähelepanu, mis tegelikult kogu aeg toidab ta vildakat ettekujutust iseendast, siista kas hakkab uusi tähelepanu allikaid otsima või võtab vastutuse. Kindlasti võib muutuste periood olla raske ja isegi täis konflikte, kuid elukvaliteeti tõstva tulemuse pärast tasub see tee läbi käia.
Kui ei saa aidata teist, saab aidata ennast ja seeläbi mõjutada seda inimest, kes vastutust võtta ei taha.
Autor: Heili Laido
Allikas: Õnnelik aju: 4 tehnikat, kuidas suurendada oma elus õnnetunnet
Ülistus elule ehk kuidas elada oma tõe järgi?
Õpi ennast väärtustama ja hakka julgelt iseenese tões elama
