Hirm paneb neljakümnese käituma pööraselt nagu teismelise. See pole aeg, mil olla korralik, pidada kinni reeglitest, olla traditsiooniline. Kõik läheb ümberhindamisele.
Keskeakriisis inimesed on halastamatult enesekesksed, ego õilmitseb. Nad on oma senisest minapildist võõrandunud. Kõrvalseisjad näevad ja imestavad, kuidas nad on teadnud ja tundnud inimest ühesugusena ning nüüd on ta muutunud. Neile võib paista, et keskeakriisis kulgeja on justkui tunnelis. Oma maailmas.
Keskeakriisis tekkiv alateadlik surmahirm on hirm vananemise ees. Ehk sealt siis ihalus noorema partneri järele, nii meestel kui sageli ka naistel. Või on tekkinud peas nihkes ettekujutus, et oledki noorem, kui passis kirjas on? Kõrvalseisjad itsitavad pihku.
Paljud hulluvad maratonirajal või harrastavad ekstreemsporti. Sõidavad sadu kilomeetreid jalgrattal, vändates oma vanusenumbri eest ära. Usin sporditegemine võib olla moodus, kuidas kriisi kanaliseerida ja pääseda pikaaegse suhtega laamendamisest. Asjaga käib kaasas värviküllane, rõhutatult stiilne või kallis varustus. Sõber Priit naerab, et kindlad asjad, millest keskeakriisi ära tunda, on kirevad riided ja ebapraktiliselt edev auto.
Naised võivad pöörduda järjest invasiivsemate iluprotseduuride poole. Nagu kõrendkõhnad anorektikud, kes näevad peeglis tünni, jätab keskeakriisis naisel süda löögi vahele, kui ta avastab näos niitpeene kortsukese. Botox, silikoon, süstid – nimeta vaid. Kõik läheb loosi. Tegelikult on ilus naine ju jätkuvalt ilus, aga tema minapilt on nihkes.
Keskeakriisis inimesed tahavad katsetada uusi asju, ja üheks uutest võivad olla uued suhted. Kriis võib anda jõu vana perekonna lõhkumiseks. Ma ei tõttaks hukka mõistma. Kui suhe on tõesti väsinud, siis milleks teineteist vaimselt suretada? Ees ootab mitukümmend aastat, mil võiks elada täisväärtuslikult.
Head kriisi ei tohi raisku lasta! Murrangulised aastad elu keskel võivad lõppeda sellega, et ühel päeval imestad raha üle, mis on kulunud autode vahetamisele, uute spordivarustuste soetamisele või istud üksi elutoas teleka ees ja väldid mõtteid, mis viiks murtud südamete üleslugemiseni. Või kas nad olidki murtud?
Kas need üldse olidki suhted? Või olid need trofeed? Või olid sina neile trofee? Oled nõutu ega tea, kuidas edasi minna. Ehk võtaks veel üks uus suhe tühjustunde maha? Ehk seekord tõesti luua uuesti pere? Jälle mähkmed ja legod…? Aga see on ju ainuke suhtevorm, mida tead, et see on tõesti toiminud, ja pakkumine alustajate vanuseklassis 30–40 on suur.
Kui aga võtta keskeakriisi täie tõsidusega, siis annab see uusi kogemusi, õpetab iseennast tundma, juhib muutumist küpsemaks isiksuseks. Kriis juhib muutusi. Nagu ütleb sõber Priit: „Areng algab, kui seier on punases.“
Kui mootoril lähevad mõõdikud punasesse, siis jookseb see kokku. Inimene aga on peenem mehhanism – ta hakkab ennast ise ümber ehitama. Uuendama. Paremal juhul ka elu ja asju ümber hindama.
Seejärel võib rahuneda maha, et saaks võtta täie enesekindlusega vananemist. Olla rahul sellisena, nagu oled.
Keskeakriisil ei ole vanust, kuigi enamasti jääb see 40.–50. eluaasta vahele. Naistele võib olla kriitiline neljakümneseks saamine, mõni aasta sinna-tänna. Meestel mõned aastad hiljem. Mis aga huvitav, mõni jääb keskeakriisi kinni. Ei õpi ega arene ka siis, kui juba on üle viiekümne. Vahetab naisi või mehi ja lõpuks väsib ära, jääb sellega, kes on parasjagu olemas. Magatakse tüdinult eraldi magamistubades. Mis muidugi võib juhtuda ka lihtsalt mahakäinud suhtes.
Moraal on aga see, et kui sa oled vanuses 35–55 ja tunned, et sinu elus juhtub midagi erakordset, siis tea, et see on normaalne, aga mitte unikaalne. See on sinu tee ja püüa teistele mitte haiget teha.
Allikas: Heidit Kaio „Vestlused Priiduga. Lahutus“
Vaata Heidit Kaio raamatu „Vestlused Priiduga. Lahutus“ kohta lisa kirjastus Pilgrim kodulehelt.
