Keskeakriisi sageli naeruvääristatakse, aga asjatult. Nagu teismeea ajulagedusel ja tormakusel on oma koht meie kujunemises, nii ka keskeakriisil. Ja pole õige, justkui oleks keskeakriis meeste pärusmaa. Kindlasti mitte. Keskeakriisi käivitab väidetavalt surmahirm – kas nii jääbki elu lõpuni? Kas nüüd ongi kõik? Surm võib siinkohal tähendada ka sümboolset vajadust muutuda, uueneda.
Hirm paneb neljakümnese käituma pööraselt nagu teismelise. See pole aeg, mil olla korralik, pidada kinni reeglitest, olla traditsiooniline. Kõik läheb ümberhindamisele.Keskeakriisis inimesed on halastamatult enesekesksed, ego õilmitseb.
