Ümbritsev maailm on enamasti väga stabiilne. Esemete kuju ei muutu ning ka inimeste välimus jääb lühikese aja jooksul alati samaks. Nägemismeel suudab pildi kokku panna, sest meie ajus töötab omalaadne mürafilter, näitas USA Berkeley California ülikooli uurimus.
Jason Fischer ja David Whitney lasid vabatahtlikel vaadata erinevaid kujundeid, mis ilmusid eri nurkade all iga viie sekundi tagant arvutiekraanile. Katsealused pidid hindama iga nurga suurust. Selgus, et inimesed võtsid alati arvesse kolme viimasena nähtud kujundit ning arvestasid selle põhjal välja kujundi keskmise asetuse.
“Isegi täiesti juhusliku piltide järjekorra puhul mõjutasid varem nähtud pildid osalejate taju,” selgitas Fischer.
Uurijad nimetasid nähtuse pidevusväljaks. Whitney sõnul sulatab aju kokku kõik sarnased objektid, mida me näeme umbes 15-sekundilise ajavahemiku jooksul. Üllataval kombel ohverdab meie nägemismeel täpsuse pideva ja püsiva vaatevälja nimel.
Piltlikult öeldes on aju taibanud, et esemed on enamasti stabiilsed ning pole ohtu, et näiteks taldrikul olev pirukas võiks leivapätsiks muutuda. Selle teadmise arvelt võib osa infot kokku liita ning nähtava pildi võimalikult terviklikuks muuta. Kui aju seda ei teeks, oleks nägemine ilmselt pidevalt häiritud ning tajuksime ümbrust sama uduselt kui narkootikumide või alkoholi mõju all.
Tõenäoliselt hakkab pidevusvälja efekt tööle siis, kui vaadatavad esemed on üksteisele piisavalt lähedal. Korduskatses ilmusid kujundid arvutiekraani eri nurkadesse ja sel juhul ei mõjutanud varem nähtu inimeste hinnangut.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.
Allikas: www.novaator.ee
