Endale psühholoogi valides tuleb mõnikord mitme juures käia, enne kui leitakse see õige, kellega tekib usalduslik terapeutiline suhe. Haiglas peab sageli pidama vestlusi palatis, sest patsienti ei tohi haiguse tõttu voodist välja võtta. Palatis on privaatsus aga sama hea kui olematu ning see teeb suhtlemise väga keeruliseks. Kui patsienti on võimalik aidata istuvasse asendisse ning ta seisund lubab palatist eemal olla, kasutan vestlusteks alati oma kabinetti.
Mitte iga psühholoog ei saa kiidelda kabinetiga, kuhu lisaks neljale seinale jääb ka männimets, mille lõhn, värv ja hääled mõjuvad positiivselt ja teraapiliselt. Võin julgesti öelda, et mets teeb osa tööst juba minu eest ära, kui patsiendiga mööda liivaseid teid kõnnin või sambla peal istet võtame. Enamasti on haiged ratastoolis, sest nende seisund ei võimalda pikki jalutuskäike või maapinnal istumist.
Metsal on inimesele imepärane mõju. Looduse hingus on palju aidanud kaasa mu patsientide hingevalu ja mõnikord ka füüsilise valu leevendamisele. Ma olen näinud neid puude keskel nagu üles ärkavat, haigus võib neil hetkil taanduda mõõtmatutesse kaugustesse. Elu tuleb nende inimeste haigusest puretud hinge ja kehasse tagasi ning mingil salapärasel moel taastub kasvõi hetkeks nende kadunud või vähene füüsiline jõud.
Ma olen viinud “mittekõndiva” memme ratastooliga metsa värsket õhku hingama ning patuga pooleks lubanud tal omal käel salaja samme proovida.
Salaja sammude proovimisest said alguse järjest pikemad ja enesekindlamad jalutuskäigud. Memm läks koju, kuna sai tugiraamil liikudes oma esmavajadustega hakkama.
Olen näinud, kui hardalt võib vanusest väsinud käsi leida jõu selleks, et paitada just selle kuuse okkaid, mis käe omanikule palatiaknast pikkade kuudega tuttavaks on saanud. See ligi 100aastane vanaproua oli aastakümneid viibinud tubastes tingimustes ja ratastoolis ning see oli esimene kord üle pika aja, kui ta sai loodust puudutada. Me käisime temaga palju kordi kuusest naabri oksi paitamas.
Puude kallistamine võib tunduda mõnele meist veidi imelik, kuid loodushingedest patsientidele on sellel rituaalil eluline tähendus. Meenub üks vanake, kes oli kasvanud looduse keskel, kuid haigus oli ta aheldanud kuudeks voodisse. Kui temaga tuttavaks sain, pakkusin talle võimalust minna metsa jalutama. Ta oli selle üle nii õnnelik, et suutis metsa jõudes minu käe najal ratastoolist tõusta ning suruda oma jõuetu keha ühe noore männipuu tüve vastu. Astusin diskreetselt kõrvale seniks, kuni ta oma metsapalvet luges. Ja palvetamas jõudsime temaga käia mitme nädala jagu, enne kui ta koju läks.
Mets avab meeled ja hinged ning aitab inimeste vahel luua usalduslikke suhteid. Puude varjus kaovad häbi ja hirm oma tunnete ja emotsioonide avaldamise ees. Jaa, ma olen näinud Hiiu vanade mändide all istudes palju pisaraid nii meeste kui naiste palgeil, kuid need on olnud leevendust toovad pisarad. Neis on olnud kurbust hääbuva elu pärast, armsate inimestega hüvastijätmise pärast, elamata elu ja täitumata jäänud lootuste pärast.
Mets on aidanud mul lihtsamini leida õigeid mõtteid, sõnu, hääletooni ja mõnikord puudutustki, et inimese kaotusvalu leebuks ning asenduks rõõmuga selle üle, mis on olemas praegu.
Metsas toimunud teraapiaseansid on enamjaolt pakkunud rahuldust nii mulle kui patsiendile ning siit empiiriline tõestus, et keskkonnal on inimese emotsionaalse ravi osas oluline roll.
Kui surm istub õlgadel, ei saa vilistada elule
Olin ju arstina surmaga ikka kokku puutunud. Surid mõlemad vanaemad, vanaisa, ämm, tuttavad, patsiendid … Ent siit ilmast lahkumist polnud ma endale sügavalt teadvustanud hetkeni, kuni see mind väga lähedalt ning valusalt puudutas.
Lahkus väike inimene, kes jõudis elada napilt kaheksa kuud. Sündiski siia ilma lühikeseks ajaks, sest kaasasündinud neerude anomaalia pikka iga ei lubanud. Selle lahkumisega hakkasin aduma, et surm tähendabki ühest olekust teise minekut. Selline ongi elurütm.
Miks lähevad mõned varem, mõned hiljem … see on nii ka looduses. Vaadates suure suve ajal lehtpuid, näeme, et juba varakult on mõned kollased lehed puu all maas ja hilissügisel, kui tuul on kõik lehed maha ajanud, on üksikud kangekaelselt oksa küljes kinni.
Lilled ja teised taimed närtsivad. Loomad, linnud ja kalad surevad. Ühed on elus pikemat aega, teised lühemat. Talv tuleb, loodus jääb suiku. Igal asjal oma aeg. Mis minema peab, see ka läheb.
Ja loomulikult ei taha me sellega leppida. Võitleme, võidame ja kaotame.
Surm kui hävitaja on parim spirituaalne õpetaja. Ta õpetab meid elama siin ja praegu ehk hetkes. Me mängime surmaga peitust. Mitte võrdset peitust. Selles peitusemängus tuleb surm-hävitaja siis, kui surm-hävitaja seda tahab.
Meie ei saagi üksteise ellu päriseks tulla ja jääda. Olemegi loodud ringlema teineteise eludes ning olema üksteise õpetajad. Seepärast ongi väga oluline lasta kõigil, kes meie elust lahkuvad, teha seda vaba ja kerge südamega ning tänada neid selle eest, et aitasid meil omandada meie õppetunde.
Meie elus toimub pidevalt puhastus, millest meil aimugi pole. Inimesed kaovad meie eludest ja tulevad sinna siis, kui mõlema osapoole jaoks õige aeg on.
Tahan uskuda ja loota, et minu ellu tuleb veel palju väärtuslikke inimesi, kellega kohtuda kas soojaks kallistuseks või tervituspeatuseks.
Tänan neid, kes on läinud, ja avan südame neile, kes veel tulevad. Pole vaja ka süüdistada neid, kes lahkuvad.
Psühholoog Inna Narro: Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta mõõtmatult kauge, mis annab petliku turvatunde
Kui inimene sureb: esiisade põlised uskumused suremise ja teise ilma kohta
Alkeemia lugemisnurk | Minejate viimased soovid
