Tuli leegitseb mu töö taustal. Halgude raksumine täidab toa, kus ma kirjutan. Mängib laul „Standing Outside a Broken Phone Booth with Money in My Hand“ bändilt Primitive Radio Gods. Ma tean, et see on iidne laul. Ometigi kergitab see mu sisetunnet. Ja teeb mulle natuke kurva tuju. Mis paneb mind mõtlema … Lihtsalt kujuta ette. Vaid korraks. Et sul on elada jäänud ainult kuus kuud.
… Kuus lühikest kuud, et teha kõiki neid asju, mida sa lubasid endale, et teed. … Kuus kuud, et külastada Taj Mahali ja kuulata Beethoveni „Kuupaistesonaati“ ja näha ära „Mona Lisa“ (päriselus nii palju väiksem, eks ole?) ja avastada Cheopsi püramiidi. … Kuus kuud kirjutada andestuskirju kõigile neile, kes sulle ülekohut tegid (või vabanduskirju kõigile neile, kellele sa haiget tegid), ja kohmetuse ning tingimusteta armastusega täidetud kirju neile, kes sind kalliks pidasid.
