Istudes oma abikaasaga lõunalaua taga, selgitasin talle, miks ma ei julgusta inimesi tegema nimekirja selle kohta, mida nad soovivad näha oma partneri juures. Asi pole selles, et see poleks kasulik. Pigem seepärast, et ka mina ise ei teinud seda nimekirja enne oma mehega kohtumist ja ma ei usu, et sellest oleks abi olnud. Tunnistasin, et ma poleks osanud vallalisena meie praegust suhet siiski ette kujutada, ja seda kahel põhjusel: (1) ma ei olnud kunagi varem kogenud midagi nii suurepärast ja ma ei teadnud, et nii head suhted on üldse võimalikud; (2) mul ei olnud piisavalt enesekindlust, et oleksin suutnud ette kujutada, et ka mina võin olla sellises suhtes, vaatamata sellele, et mõned teised on, mõtiskleb Katherine Woodward Thomas oma raamatus "Kuidas leida seda "õiget"".
“Ja kuidas sa siis seda tegid?” küsis mu mees imestunult. “Kuidas sa selle suhte siis enda ellu kutsusid?” Mõtlesin tükk aega, enne kui oskasin sellele küsimusele vastata.Tõde seisneb selles, et mul puudus selge visuaalne kujutelm selle kohta, mismoodi see armastust täis elu täpselt välja näeb. Jah, ma juba “tegin seda kursust läbi” (kuigi seda ei olnud veel sellisel kujul olemas nagu praegu), jah, ma uskusin, et keegi tuleb mu ellu, aga ma ei visualiseerinud teda enam.
