Mõnikord on võimalik oma olukorda muuta. Kui sa vihkad oma tööd, siis võid tavaliselt asuda uut otsima. Kui sa oled kellegagi halvas suhtes, siis võid püüda seda suhet parandada või oma kaaslase maha jätta. Aga mõnikord pole olukorra muutmine praktiline või isegi võimalik. Võib-olla vihkad sa oma elukohas valitsevat kliimat, aga sul on seal pereliikmed ja hea töökoht, nii et mujale kolimine ei tuleks kõne alla. Võib-olla on sul diagnoositud krooniline haigus, mille jaoks ei ole olemas mingeid tõhusaid ravimeetodeid. Võib-olla on sinu kallim su hüljanud kõigi su püüdluste kiuste ega lase end kuidagi ümber veenda. Võib-olla ei meeldi sulle oma keha juures mingi osa, mida pole paraku võimalik muuta. Võib-olla istud sa lausa vangis.
Siin tuleb appi metakognitsioon. Sind ümbritsevate olude ja sinu reaktsiooni vahel on tühi ruum, kus võid mõelda ja otsuseid teha. Selles ruumis oled sa vaba. Sa võid otsustada, et üritad kogu maailma ümber korraldada, või alustada sellest, et muudad oma reaktsiooni enda ümber toimuva suhtes.
Oma negatiivsete emotsioonide kogemise muutmine võib osutuda palju lihtsamaks kui oma füüsilise reaalsuse muutmine, isegi kui see näib olevat ebaloomulik. Sinu emotsioonid võivad ka parimal juhul näida ohjeldamatuna ja kriisi puhul veelgi enam – ning just neil hetkedel olekski emotsioonide haldamisest sulle enim kasu. Selle võib osaliselt panna bioloogia süüks. Negatiivsed emotsioonid nagu hirm või viha aktiveerivad sinu amügdala, mis suurendab valvsust hädaohu suhtes ning parandab sinu võimet ohtu tuvastada ja vältida. Teisisõnu paneb stress su kas võitlema, põgenema või kangestuma, aga mitte mõtlema: „Milline oleks antud hetkel asjakohane reaktsioon? Kaalume läbi kõik võimalused.“ Evolutsiooni seisukohast on see igati loogiline: pool miljonit aastat tagasi oleks oma emotsioonide haldamiseks aja maha võtmine tähendanud seda, et mõni tiiger paneb su nahka.
Tänapäeval on aga stress ja ärevus tavaliselt kroonilised, mitte episoodilised. Suure tõenäosusega ei ole sul enam vaja amügdala abi tiigri eest põgenemiseks, ilma et peaks ajult eraldi luba küsima. Pigem kasutad sa amügdalat selleks, et toime tulla igapäevaste tülikate ent mitte eluohtlike probleemidega. Näiteks oled sa tööl suure stressi all või tülitsed parajasti abikaasaga. Isegi kui sul ei tule põgeneda tiigrite eest, ei saa sa ka oma koopas lõõgastuda, sest sind häirivad mitmed argised mured.
Pole ka ime, et kroonilise stressi tulemusena hakkame tänapäeval kasutama ebasobivaid toimetulekumehhanisme. Nende hulka kuuluvad uimastite ja alkoholi kuritarvitamine, pidev mõtisklemine stressi allikate teemal, enesevigastamine ja enda süüdistamine. Selline reaktsioon mitte ainult ei osutu kasutuks suures plaanis probleemide lahendamisel, vaid võib neid veelgi süvendada sõltuvuse, depressiooni ja suurenenud ärevuse tõttu. Sellised toimetulekuviisid püüavad muuta sind ümbritsevat maailma – või vähemalt seda, kuidas sa maailma tajud. Alkoholi kuritarvitavad inimesed ütlevad sageli, et paar jooki aitavad välja lülitada neid vaevavad mured nagu naksti; probleemid on sedasi (ajutiselt) vähem hirmutavad.
Metakognitsioon pakub palju paremat, tervislikumat ja püsivamat lahendust. Mõtle neile emotsioonidele, mida su elus valitsev olukord sinus esile kutsub. Kujuta ette, et neid kogeb keegi teine, ning võta need emotsioonid omaks. Pane need kirja, et veenduda, et emotsioone täielikult teadvustad. Seejärel mõtle sellele, kuidas lähtuda reaktsioonide valikul mitte negatiivsetest emotsioonidest, vaid pigem sellest, millist tulemust oma elus näha tahad.
Oletame näiteks, et sinu töö tekitab sulle suurt meelehärmi. Sind vaevab igavus ja stress ning sinu ülemus on tõeliselt saamatu. Tuled iga päev töölt koju väsinuna ja pahasena ning kipud alati liiga palju jooma ja rumalaid telesaateid vaatama, et oma mõtted töölt mujale viia. Katseta homme midagi uut. Leia päeva jooksul umbes iga tunni tagant paar minutit selleks, et endalt küsida: „Kuidas ma end tunnen?“ Pane vastus kirja. Pärast tööpäeva lõppu kirjuta päevikusse oma elamused ja tunded, mida päeva jooksul kogesid. Pane lisaks kirja ka see, kuidas sa neile tunnetele reageerisid ning millised reaktsioonid olid produktiivsed ja millised mitte. Kui oled seda teinud umbes kaks nädalat, siis avastad, et sul on oma elu üle suurem kontroll ja sa käitud produktiivsemalt. Lisaks hakkad sa märkama seda, kuidas sul on võimalik väliste oludega paremini toime tulla, ning võib-olla võtad ette ka oma CV uuendamise, küsid paarilt inimeselt nõu tööturu asjus ja lõpuks hakkad ka päriselt otsima endale uut tööd.
Tuleb välja, et Rooma filosoof Boëthius oli lausa selle ala meister ning tema elu oli palju kehvem kui sinu või minu oma. Tegelikult sarnanes tema saatus suuresti Viktor Frankli omaga. Siin peatükis eelnevalt tsiteeritud read kirjutas ta näiteks 524. aastal vangikongis hukkamist oodates, sest teda oli süüdistatud vandenõus idagootide kuninga Theodorici vastu – selles kuriteos oli ta tõenäoliselt süütu, aga sellegipoolest ta lõpuks hukati. Boëthius ei saanud midagi ette võtta oma ebaõiglaste olude muutmiseks. Küll aga sai ta muuta oma suhtumist ja just seda ta tegigi. „Miski ei ole kehv, kui te seda selleks ei pea,“ kirjutas ta. „Ja vastupidi, iga saatus on õnnelik, kui olete sellega rahul.“ Selle mõtte südamesse võtmine ja järgimine on üks suurimaid saladusi heaolu parandamiseks, aga see ei pea sugugi saladuseks jääma. Kui Boëthius suutis olla metakognitiivne, siis suudame seda meiegi.
