Elu on lahti laskmine. Kõik läheb tasapisi mööda. Eilne on juba möödas, kohe ka tänane, eelmine minut, sekund, kõik, mis seal toimus, on möödas. Kindel on see, et mitte miski, mida me kogeme, omame või elame, ei jää püsima, vähemalt mitte sellisel kujul, nagu see on praegu. Nii ongi elu lõputu lahti laskmine sellest, mis on ära olnud. Ja see, kui suure rõõmu ja kergusega oma elu elame, kas ja kuidas suudame vastu võtta uusi kogemusi, hetki, inimesi, unistusi, sihte, sõltub sellest, kuivõrd osavad minevikust lahtilaskjad me oleme.
Tavapärane muster on mõlgutada ja analüüsida seda, mis on juba ära toimunud. Näiteks eelmist hetke, päeva või hommikut – mis seal juhtus, kes mida ütles või arvas, mis see nüüd kõik tähendab jne. Suuremas plaanis on tavapärane muster hoida kinni oma minevikukogemustest – rääkida oma läbielamistest, möödunud rõõmudest ja muredest, kooliajast, lapsepõlvest, vaadata vanu fotosid ja mõelda kõigest sellest, mis on juba ära olnud.Tihtipeale jääme kinni ka suhetesse ja inimestesse, mis on meie elus oma aja ära elanud.
