Kui elus oli üks asi, mida ma suurepäraselt oskasin, siis oli selleks iseendal teel ees olemine. Kui see oleks olümpiaala, siis olen kindel, et kuldmedal kuuluks mulle. Niipea, kui kõik hakkas hästi minema, suutsin ikka luua endale võimalikult suure takistuse, mis mind ninali kukutas.
See käitumismuster kindlustas, et ma püsin õnnetu, ei mõtle endast armastusega. Iga kord ütlesin endale, et ma olen oma õppetunni kätte saanud. Ma ajasin end püsti ja kloppisin end puhtaks, hakkasin jooksma, sain hea hoo sisse, elu kulges hästi – liigagi hästi, seega hakkasid vanad mustrid mind taas veetlema, ja jälle kukkusin ninali. Saad aru küll …
Ma ei tea, miks ma niiviisi käitusin. See võis olla seotud lapsepõlvega. Või ikkagi täiskasvanueluga. Ma pakun, et põhjuste teadmisest oleks kasu küll, kuid lõppude lõpuks on ainus tähtis asi see, kuidas ma parasjagu elan. Selle tulemused.
Kui ma õppisin end armastama, oli üheks tulemuseks see, et ma märkasin oma käitumismustreid. Mul polnud aimugi, et need on olemas, sest ma arvasin, et selline mu elu lihtsalt on.
Need ei kadunud kohe. Kuid ma teadvustasin nüüd neid. Alguseks piisas. Edaspidi, iga kord, kui endale teele ette jäin, andsin sellest endale aru. Mul tekkis võimalus valida. Ja viimaks ma väsisin valedest valikutest.
See käib enese armastamise juurde – sa sallid üha vähem kõike seda, mis sind hästi ei teeni. Eriti veel siis, kui see tuleneb sinust endast. Sellest üksi piisab, et oma elu muuta.
Mida ma siis õppisin nende harjumuste ja mustrite kohta, mis mind hästi ei teeninud? Su elus on alati hetk, mil saad valida kahe raja vahel, mis sinu ees avatud on. Üks neist näib vana ja tuttavlik. Teine viib tundmatusse. Maagia leiad sealt.
Õige küsimuse esitamine on kõige võimsam tööriist, mis ma olen avastanud, et õnnestuks valida maagiani viiv rada. Sel hetkel, kui ma olen vana mustrit kordamas, tegemas tuttavlikku ja minu jaoks mugavat viga, pean pausi, hingan sügavalt, lasen valgusel siseneda ja küsin endalt: „Mida ma teeksin siis, kui ma end tõeliselt ja sügavalt armastaksin?“
Mõnikord on abi sellest, kui küsimust veelgi laiendada: „Kui ma end tõeliselt ja sügavalt armastaksin, kogu südamest, ja tahaksin endale vaid parimat, sooviksin ja vääriksin maagilist ja kaunist elu, siis kas ma teeksin seda?“
Seejärel on valik minu teha. Sellised hetked määravad mu elu. Määravad mu saatuse. Neil päevil valin enamasti armastusest täidetud elu. Maagilise elu.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kamal Ravikanti raamatust „Armasta end, nagu su elu sõltuks sellest“.
