Iga naine tahaks leida suurt armastust, leida oma teine pool. Sageli ei lange unistused ja reaalsus kokku ning naine pettub, kuid selle põhjuseks ei ole alati mees. Kui illusioonid purunevad, imestatakse: „Kuidas nii! Meie vahel oli suur armastus, kuhu see on kadus? Ma olen teda armastanud, aga ta petab mind!“ Enesepetmine on ohtlik ja võib kesta terve elu. Küsi endalt, miks sa temaga kooselu alustasid, kui ta on sinu arvates halb inimene. Kui ta varem oli sinu meelest armastav ja hoolitsev, siis miks koos sinuga on muutunud?
Aja jooksul enesepetmise põhjendused muutuvad: „Ta joob ja petab, kuid ma ikka armastan teda ja tunnen, et ta armastab ka mind“. Tekib arusaam, et minu armastus suudab teda muuta. Muutust aga ei toimu. Mees pole garderoob ega maniküür ega mööbel korteris, mida saab muuta. Naine oma armastusega saab meest muuta juhul, kui muutub ise, kuid tihti üritab naine muuta vaid meest, mitte ennast. „Mina tahan nii, mina soovin talle head.“ Võitlus paneb aga vastu võitlema. Kuni ei hakka ennast muutma, pole mõtet karjuda: „Kui palju ma olen teinud ja sina oled tänamatu!“ Ürita mõista, et teine inimene ei saa olla vastavuses sinu ootustega. Kui armastad, õpi aktsepteerima.
„Meie kohtumine on saatuslik!“ Aga miks? Sest sina tahad, et nii oleks, ja näed kõiges universumi märke, arvad, et tema on sinu kaksikleek.
„Esialgu kinkis lilli ja kandis mind kätel, kuid tasapisi on kõik kadunud. Paariks kuuks tekkis kirg, mis pärast kiirelt lõppes.“ Tähtis on õppida kuulama, mitte klammerduma mõttesse, et ta on sinu kaksikleek. Kas tema ka teab, et oled tema saatus? Kas ta tunneb sama, et on sulle universumiga määratud? Oled sa temaga sellest rääkinud? Enda ootustega teed haiget vaid endale.
Vahel on kooselu mõlemale kasulik, mugav, stabiilne. Armastust küll pole, aga elatakse koos ja aastate jooksul kaugenetakse teineteisest. Kui leeki polnud, ei hakka armastuse lõke põlema. Võimalik, et sellised suhted kestavad kaua, kuid milleks teha etteheiteid partnerile, kui oled ise sellise elu valinud.
„Ta armastab mind! Aastad lähevad ja võib-olla ei tulegi kedagi teist.“ Kui alustada suhet sellise mõttega, siis ei tasu midagi vastu oodata. Partner tunnetab sinu seisundit ja muudab oma suhtumist, sest sa kasutad teda enda huvides.
„Ta on minu karma ja ma kannan oma risti, armastan ja kannatan.“ Kannatamine ja armastus on erinevad asjad. Armastuse pärast ei kannatata. Armastus kingib vaid õnne ja rõõmu. Kui kannatad, siis ei armasta.
Me petame ennast palju ja ei soovi seda endale tunnistada, aga see, kuidas oma elu elad, on ainult sinu valik. Sa võidki jääda vaatama läbi roosade prillide, kannatama ja süüdistama, aga sul on ka võimalus muuta ennast ja suhtumist partnerisse; vabaneda illusioonidest, alustada uut elu või õppida armastama kõrval olevat inimest.
Enda arvates oled hoidnud peret ja kodu, oled korralik perenaine ja laste ema, oled teinud kõike, et mees oleks õnnelik, kuid siis selgub, et mehel on armuke. Riivatud on enesearmastus, usaldus ja enesehinnang, mis edaspidi võib tõsiselt mõjutada sinu suhtumist nii abikaasasse kui ka teistesse inimestesse.
Esimesena tekib ikka küsimus, miks mehel on armuke. Miks ta mind petab? Mis mul viga on? Üksi selle koormaga hakkama saada ei ole kerge, seega otsi abi psühholoogilt või pöördu kellegi teise usaldusväärse inimese poole. Põhjused, miks mehel on armuke, ei ole seotud ainult sinuga.
Mehel võib olla armuke sellepärast, et ta pole rahul sellega, mis teie vahel toimub ning ta otsib uusi emotsioone-naudinguid ja seiklusi väljaspool perekonda.
Kui tahad põhjusi otsides veelgi sügavamale kaevata, siis mõtle, kas see on hetkel siiski oluline. Enne järelduste tegemist ürita saavutada rahu, ära kuku kohe vastust nõudma küsimusele „Kuidas sa võid nii käituda?“. Ta ei vasta su küsimustele. Selleks et mõista tema käitumist, muuda vaatenurka ja võta eest roosad prillid, mis on loonud illusiooni, et sinu peres on kõik hästi.
Alustame sellest, et pole oluline, kas oled ametlikult abielus või lihtsalt kooselus. Hinda oma suhet reaalselt, arvesta nii tema kui enda arvamusega. Kas te koos olete perekond või kaks inimest, kes lihtsalt elavad koos ja täidavad sotsiaalseid rolle? Kui tihti te tülitsete, kui tõsised on tülid? Kas te pidevalt võitlete omavahel? Kas aastast aastasse on ühed ja samad solvangud ja etteheited? Kas teil on ühiseid huvisid ja sihte elus? Kas olete valmis otsima kompromisse? Küsi ka enda käest võimalikult palju küsimusi: kuidas ma suhtun suhtesse, kas mul on raske, kas ma kogun solvumised enda sisse, kas intiimelu rahuldab meid mõlemaid? Võib-olla tahab ka partner vastata samadele küsimustele. Eraldi vestlus peaks olema pereelu rutiinist, sest see võib väsitada, koormata, tekitada igavust. Kas on veel stiimulit midagi koos teha ja areneda?
