Kõrgendatud ootused teise inimese osas näitavad vaid võimetust luua õnnetunne enese sees. Kinnitavate sõnade ootamine näitab vaid enese ebakindlust ja väga tihti sedagi, et me tahame, et teine meie eest otsustaks. “Armasta mind, siis mina armastan sind ka” – seegi on üks suur tingimus.
Kas me oleme üldse valmis armastama? Valmis armastust vastu võtma, valmis paarisuhteks, kindlad, et seisame õige inimese kõrval? Üks mees ütles mulle kord, et ootan küll temalt suuri armuavaldusi, aga ei taha tegelikult enda sisse vaadata ja küsida, millised on minu enda tunded. Tihtilugu otsimegi meeleheitlikult seda õiget tunnet ja inimest ja siis klammerdume, andmata aru, et meie alateadvus saadab väga konkreetseid signaale. Kui sa ise pole valmis armastama või kindel enese valikus, siis on üpris totter oodata, et teine sinu eest valib või suudaks sind oma sõnadega tundma panna, et see ongi SEE.
Kummaline, et enamik inimesi siiralt usubki, et paber ja erinevat sorti tõotused ongi usaldus. Ma usaldan sind, sest sa ju lubasid … Inimesed võivad mida iganes lubada, eriti kui neilt oskuslikult sõnad välja pressida. Sama kehtib ka mingi paberi kohta. Huvitav, kust need abielurikkumised kõik tulevad, kui paber ja paavst nii mõjuvõimsad on?
Mida usaldus tegelikult tähendab, õppisin ma läbi ühe suhte, kus keegi kellelegi midagi ei lubanud ega vandunud. Kui kõigis eelnevates suhetes oli olnud ports lubadusi ja samal ajal sinna juurde ikka korralik kahtlustekoorem, siis nüüd järsku sain aru, et usaldus tähendabki seda, kui keegi polegi midagi lubanud ja sinu sees on täielik rahu. Inimene võib vabalt minna nädalaks ajaks teise Eesti otsa või olla ümbritsetud sadade naistega ja ta pole, käsi piiblil, enne kodunt lahkumist öelnud: ma luban, et ma ei peta. Sa lihtsalt usaldad. Sedasorti usaldust ei asenda ükski paber ega vanne. See tuleb inimese seest. Samas ei ole võimalik saada ka haiget, sest keegi pole midagi lubanud. Seega pole võimalik ka sõna murda. Sa annadki endale aru, et teine inimene on vaba hing. Kui inimene lubab midagi vastumeelselt, ei suuda ta lubadust pidada. Või kui kõik on keelatud, siis on loomulik, et kiusatus võtab kergemini võimust. See on ütlemata soe tunne, kui sa usaldad kedagi päriselt, ilma et see oleks notariaalselt kinnitatud või lubadusena välja pressitud. Sul on hea kerge olla, sa ei piinle pidevates kahtlustes või armukadeduses, sa tajud kontakti teise hingega, sa tajud lugupidamist, austust ja siirust ning samal ajal oled valmis vabaks andma. Vaba tahe ongi armastuse kõrgeim tase.
Kohtusin ühe väga armsa paariga. Mulle meeldis, kuidas mees ütles, et ta oli olnud täiesti veendunud, et teda püsisuhe ei paelu, vähemalt antud eluetapis. Lapsi polevat ta üldse tahtnud. Ja siis järsku kohtus ta täiesti juhuslikult oma praeguse kaaslasega ja enam polnud küsimustki, et ta ei soovi end siduda. Seda naist ta tahtis! Selle naisega oli ta valmis põrutama maailma lõppu ja valmis looma peret. Ja siis ma sain aru, kui paljud mehed ajavad mingit udu ja kui palju on ilmas naiivitare, kes seda udu usuvad. “Ma ei taha suhet” või “Mulle meeldib vabadus” tähendab otsetõlkes vaid üht – sina pole see naine! Nii lihtne see ongi. Mehed ei julge olla otsekohesed ja naised tahavad elada illusioonides ning see on kurb, sest sel viisil raisatakse üksteise aega. Õigustuseks öeldakse, et on vähemalt keegi, kellega seksida ja teatris käia, kuni see Õige tuleb. Aga sul pole ju sel ajal võimalik seda õiget märgata või tema jaoks saadaval olla!
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kadri Luige raamatust “Julgus mõelda, julgus öelda 3”.
Kadri Luik (1987-2016) oli armastatud blogija, kellel oli julgus mõelda ja ka julgus öelda. Selles teoses on kirjas tema viimased julged mõtted ja soovid oma lugejatele, mida ta jõudis kirja panna ja kirjastajale ära saata enne oma ootamatut lahkumist 25. veebruaril, 2016. Kadri oli eeskätt tuntud kui blogija, kelle postitusi veebipäevikus “Julgus mõelda, julgus öelda” jälgis tuhandeid inimesi. Kadri sulest ilmus tema eluajal kolm raamatut; Must ja valge luik” (2013) kahasse Lauri Luigega, “Julgus mõelda, julgus öelda (2013) ja julgus mõelda, julgus öelda 2” (2014) ning nüüd pärast siit ilmast lahkumist “Julgus mõelda, julgus öelda 3”. Selle viimase raamatu pühendas Kadri eeskätt suhetele. Peamiselt “meestele, kes on tulnud mind õpetama ning minu maailmapilti avardama. Meestele, kellega olen kõvasti vatti saanud, aga tänu kellele olen naisena kasvanud ja arenenud. Meestele, kes on toonud minu mustvalgesse maailma ohtralt värvi. Jagan teiega ka kaht reaalsetel sündmustel baseeruvat lugu.”
