Kord tundis inimene ennast hüljatuna hetkel, mil ta avastas ennast üksinda olevat. Käega katsudes ei olnud tema kõrval mitte kedagi, ta haaras tühjust - sellest ootamatusest sündis hirm, mis jäi tema sisse. Ta ei olnud selliseks kogemuseks valmis, sest veel vajas ta enese ümber nähtavat ja tuntavat teise olemas olemist. Ta ei julgenud ennast keerata ega vaadata enese ümber, et teist üles leida - hirmutas tõenäosus, et ta ongi üksinda jäetud, kirjutab Marianne Umborg.
Inimest jahmatas teadmine, et teine oli valmis selleks, et teda ei pruugi olla järgmises hetkes olemas. Kuidas sai inimene olla kindel teise peale, kes ei hoidnud temast kinni ega tundnud tema pärast hirmu – kui teine ei hoidnud inimesest kinni, siis ei saanud too ju olla valmis selleks, kui midagi juhtub ja seega ei saanud ta olla kindel, et mitte midagi ei oleks võinud juhtuda.Inimene ei saanud ise valida ega otsustada selle kogemuse üle – teine tegi otsuse ja teostas selle. Inimesel oli hirm teisega ühes olla, sest too ei pruugi küsida ega öelda, vaid teeb oma otsused ise ära sel hetkel, kui tema ise valib neid teha.
