Inimest jahmatas teadmine, et teine oli valmis selleks, et teda ei pruugi olla järgmises hetkes olemas. Kuidas sai inimene olla kindel teise peale, kes ei hoidnud temast kinni ega tundnud tema pärast hirmu – kui teine ei hoidnud inimesest kinni, siis ei saanud too ju olla valmis selleks, kui midagi juhtub ja seega ei saanud ta olla kindel, et mitte midagi ei oleks võinud juhtuda.
Inimene ei saanud ise valida ega otsustada selle kogemuse üle – teine tegi otsuse ja teostas selle. Inimesel oli hirm teisega ühes olla, sest too ei pruugi küsida ega öelda, vaid teeb oma otsused ise ära sel hetkel, kui tema ise valib neid teha. Inimene teadis, et sel juhul ta ei jõua reageerida või ei oska-saa kohe iseennast kaitsta, et ise ennast alal hoida. Inimene ei usaldanud enam teist ja ta lõi enesele uskumuse, et käes on aeg, mil tema peab tõestama ise oma elu elamist – kui teist ei ole, siis järelikult peab inimene ise olema Mina Ise.
See Mina Ise on kui jonniv laps, kes on olemas ka suure inimese sees. Kui selle inimese elus tuleb hetk, kus ta saab valida, kas olla ja teha koos teisega või eraldi, siis peab ta kinni oma otsusest. Tema peab tõestama iseenda võimekust elada ise oma elu ja selleks, et see kõigile näha oleks, tuleb tal teisest eraldi seista, sest ainult nii saab ta seda tõestada. Oma käitumisega kaitseb inimene iseennast oma tunnete tundmise eest – ta ei taha olla hüljatud ja väärtusetu. See inimene tahab oma elu elades näidata tollele teisele ja kõikidele teistele, et temaga koos olemine oleks olnud väärtuslik, sest temas on väärtus.
See inimene on vastu võtnud otsuse elada oma elu ise nii, et see kõik, mille tema ise teeb ja loob, on tema oma. Ta ei jaga seda teisega, sest tema loob ise ennast – tema on iseendale Minu Oma ja ta ei jaga Minu Oma selle teisega, kelle peale ja pärast ta solvus. Ta sulgeb teise välja ja on iseenda kätes iseenda oma, sest tema ise on ainus, kelle peale ta saab loota ja seega, et iseennast enesele hoida, ta peab olema iseenda oma. See inimene ei ela lihtsalt oma elu, vaid ta tõestab oma elu elamist.
Kui teist ei ole, siis peab olema Mina Ise st inimene peab suutma olla Mina Ise – tõestama, et inimene ise suudab olla kõiges ja kõikjal parim võimalik kõigist ja kõigest – olema üle, sest siis ja nii on ta nähtaval ja sellega tõestab, et tema elab oma elu Mina Ise. Selle tõestamiseks vajab ta publikut, kellele näidata, et tema tõesti suudab-oskab-saab. Tõestamise jaoks vajab inimene tähelepanu ja seega, kuna ta vajab seda, siis tundub talle, et ta on kogu-aeg teiste vaateväljas – silmad jälgivad teda. Need on silmad, mis hindavad ja mõõdavad tema toime tulekut elada ise oma elu.
Inimene vajab neid teisi, kellele ja kelle ees ennast tõestada ja sellepärast ongi talle olulised kõik need erinevad parameetrid – igasugused mõõdetavad numbrid, laigid, jälgijad, kommentaarid – kõik see, mis näitab, et ta on kõigile nähtavalt õnnestunud. Kuid, kui seal väljas on vaikus või numbreid on vähe, siis pole piisavat tõestust. See ei loe, mis inimesel on toaseinte varjus või iseenda sees olemas või ta teeb avalikkuse silme alt väljas. Ei ole võimalik hinnata seda, mida teised ei näe ja just sellepärast inimene ise ei väärtusta st ei armasta enese poolt tehtut, oskusi ega ennast.
Vahel haarab inimest suur segadus, see on teadmatus enese sees. See tunne hiilib ligi, kui olles olnud Mina Ise ja valides oma valikuid pole need toonud oodatud tulemust – need ei ole olnud väljastpoolt vaadates edukad lood. Neis osalenuna ei suutnud inimene ära tõestada, et tema ise tuleb oma elu elamisega toime. On nõutus, mida ja kuidas tuleks teha ja olla, et suuta ennast ära tõestada. Kui ta poeks varju, siis ta ei oleks nähtaval. Kui ta ei teeks mitte midagi, siis ei oleks vaja oodata tulemust. Kui ta prooviks rahuneda, kuid kuidas seda teha, kui on olemas ülesanne, mida peab täitma.
Inimene ise ei luba enesel olla endaga rahus seni kaua, kuni ta usub, et Mina Ise PEAN oma elu elama, sest teist valikut ei ole. Inimesel tuleb ennast tõestada nii kaua, kui ta on ennast ära tõestanud, kuid kuna elu läheb edasi ja inimene ise elab edasi, siis tuleb st ta peab oma valikute, sammude ja teostusega ennast kogu-aeg tõestama. Inimese sees on üks hetk paigale jäänud – ta elab väikese inimese lootuses, et kui teine ükskord tuleb ja on, siis inimene ise enam ei pea, siis saab ta lihtsalt olemas olla.
Öeldes – Mina pean Ise elama – usub inimene, et tema peab elama kellegi teise jaoks ja pärast. Öeldes – Mina tahan Ise elada – teab inimene, et tema on olemas ja elab oma elu. Oma elu tõestav inimene usub, et ta on kellegi oma. Kuid kelle oma? See inimene on iseenda oma, sest tema Ise kontrollib oma otsuse täitmist ja jälgib enese edukust. Tema enese silmades on koos kogu Maailma teised, kes teda arvustavad ja hindavad. Tema enese kõrvad kuulevad iseenda sõnu, kui teiste omi. Inimene ise on Mina ja mina, sest temal endal tuleb iseendaga ühes elada – selles kohas kohe kindlasti teist valikut olemas ei ole. Inimene ootab päästvat vabadust, kuid kes üldse saaks või peaks päästma inimest ära iseenda käest. Inimene ise ei anna enesele andeks ja on enese ees süüdi, kui ei ole saanud enesele anda seda, mida läks saama. Sellepärast ta mõõtes vaatabki teisi halvustavalt, kui nood ei ole õnnestunud või kadeduse ja vihaga, kui nood on õnnestunud, kuid kuidas ja miks – see on ebaõiglus.
Inimene ei pea ennast tõestama – tema ise elab oma elu esimest korda ja iga tema samm on valik, mille astub, iseennast iseendast luues, algavas hetkes. Inimene ise maitseb ja proovib oma elu elamist. Inimene õpib kogedes – ei ole ära õppimise võimalust. Inimene õpib seni kaua kuni ta elab, sest tema ise kogeb oma elu iseenda tunnetega värvides. Ta ei saa ega olegi tal kellelegi tõestada, sest mitte keegi teine ei ole olnud ega elanud tema asemel ja seega ei ole võimalust võrrelda. Inimese elu on improvisatsioon elada oma elu vabana, kasutades võimalust luua ennast, olla ja kasvada Inimesena.
Armastus iseendas on kui õide puhkenud lill – inimene on armastus iseendana elades. Inimene ei armasta iseennast iseendana, kui tema sees on kohad, mida varjata, küljed, mida eitada ja omadused, mida peita. Kui inimene usub, et temas on olemas koledat ja tema saab olla vale, siis ei ole ta õppinud iseennast armastama. Inimene ei armasta seda, keda tahaks võimalusel väljavahetada, ära peita, ära anda või unustada. Kõik see, mis on inimeses, on tema kasvamise tee, need on tema enese aja jäljed tema enese sees – nii füüsilised, kui ka vaimsed – inimene on iseenda looming.
Oma elu elamist tõestav inimene ei ole enese sündi Inimesena veel vastuvõtnud, sest ta usub enese sees – kui oleks, siis poleks ja kui ei oleks, siis oleks – paremad kaardid, välimus, aeg, koht, vanemad, võimalused. Inimene ei saanud ega saa endale seda, mida ta tahab enese Minale, vaid ta saab kõik selle, mida vajab Inimesena kasvamise teel. See kõik, mis inimesel ja inimeses olemas on, on kingitus temale endale – see on ajas rändava Hinge seljakott, mille sisse on kokkupakituna kaasas kõik vajalik, mida just seda nime kandvale Inimesele, tema aja numbrite vahele jääval Elu Teel vaja läheb.
Autor: Marianne Umborg
