Sinu kõige kohutavamad hirmud ei pruugi kunagi täide minna. Või nad võivad täide minna ja ometi mitte olla nii kohutavad, nagu sa ootasid. Sa võid arvata, et ei ela lahkuminekut üle, kuid saad sellegipoolest hakkama. Sinu tütar võib minna operatsioonile ja kõik läheb hästi. Sinu poeg võib tulla koju kell kolm öösel – kuid ta jõuab sellegipoolest koju. Sa leiad tee läbi äikesetormi ja jõuad tagasi linna. Vähkkasvajale saadi õigel hetkel jälile ja arstid teatavad, et nad „said selle üleni kätte“. Mõnikord on tunneli lõpus paistev valgus tõepoolest valgus, mitte järjekordne sinu poole kihutav rong.
Kuid varem või hiljem saadab universum sinu poole teele haavatavuse kiirkursuse, mis tähendab, et sina – või keegi, keda sa armastad – saab tohutu õppetunni hirmus ja leinas. Siis elad kas sina pideva hirmu saatel või oled lähedastes suhetes kellegagi, kes on sellises seisus. Sa võid seista vastamisi ähvardava surmaga, kas enda või kellegi teise omaga. Kuigi sellised kogemused on paratamatult hirmutavad ja piinarikkad, võib igaüks meist leida sellegipoolest variante, mis aitavad meil võimaluste piires parimat elu elada.
Surm on see, mida paljud inimesed üle kõige kardavad. „Ma ei karda surma ennast,“ ütlevad mulle paljud inimesed, „lihtsalt suremist.“ Loomulikult kardavad inimesed surma, sest surm lõpetab elu – tohutult tähtis tõsiasi – ja erineb seega teistest ärevust tekitavatest sündmustest. Ian Frazier kirjeldab ajakirjas New Yorker ilmunud humoorikas artiklis surma kui „lootusetut kogemust“, märkides, et „surmaeelsete meditsiiniliste alanduste, füüsiliste kannatuste, rahamurede, hirmu ja tüütuse järel ei ole kellelgi loota millelegi muule kui surnud olemisele“. Vähemalt sel maisel tasandil ei paku surm võimalust, et tulevikus ootavad sind sellest paremad tingimused, nagu see võib juhtuda teistsuguste ärevust tekitavate sündmuste, näiteks lahutuse või töötuks jäämise puhul.
Lähenev surm ei pruugi meile niivõrd hirmus tunduda, kui see saabub pika ja hästi elatud elu lõpus ootava leebe kohalejõudmisena. Aga kes seda meie käest üle küsib? Surm saabub siis, kui ise soovib, ja püsib alati ähvardava ohuna. Kannatused tabavad kõige raskemalt siis, kui neid saadavad sellised küsimused nagu „Miks mina?“, „Mida ma tegin, et seda ära teenida?“ ja „Kuidas võib elu olla nii ebaõiglane, et mul lastakse nii noorelt (või sellisel viisil) surra?“. Elu polegi õiglane ja seda pole ka surm. Aga kui me laseme „õigluse“ küsimustel end vaevata, valitseb oht, et langeme veelgi sügavamale meeleheitesse, selle asemel et avastada meile veel siiski võimalikke viise leida rõõme ja tähendust.
Sinepiseemne lugu
Kui Anne Morrow Lindberghi väike poeg rööviti ja mõrvati, aitas teda nende sündmuste järel ainult lugu sinepiseemnest. Lapse kaotanud naine küsib pühamehelt, kas tema leinale leidub ravi. „Jah,“ vastab mees. „Sa pead leidma maja, kus pole kunagi kurbust nähtud, sa pead sellest majast sinepiseemne kaasa võtma ja siis saadki terveks.“ Naine kulutas kogu ülejäänud elu otsingutele, kuid ei suutnud kunagi leida ühtki maja, kus poleks kurbust nähtud.
Esimest korda seda lugu kuuldes olin ma noor ja see ei kõlanud mulle üldse loogiliselt. Kannatused pole demokraatlikud. Kui sa tegelikult majast majja käiksid ja kurbust otsiksid, ei järeldaks sa tingimata, et su elu polnudki õigupoolest kuigi hull. Näiteks ei elanud meie lähiümbruses ühtki ema, kes oleks oma väikese lapse inimröövi ja mõrva tõttu kaotanud, mitte midagi nii kohutavat.
Tänaseks mõistan ma, et sinepiseemne loo mõte ei seisne enda saatuse teiste saatustega võrdlemises. Võrdlused nõuavad ka erinevustele tähelepanu pööramist – näiteks kui võrdled oma lapse eksamitulemusi tema klassikaaslaste omadega. Sinepiseemne lugu aitab meil mõista seda, kui laialt levinud on inimkonnas kannatused. See räägib meile, kuidas kannatused inimseisundit iseloomustavad ning et ellu astudes pole mingit võimalust hirmudest ja leinast pääseda. Tõepoolest, ainus viis hirmu ja leina ravida on mõista, et neile ei leidugi mingit ravi. Sa võid enda kannatusi „erakordseks“ pidada, kuid need jäävad alati laiema inimseisundi osaks.
Kuna Anne Morrow Lindbergh ütles, et sinepiseemne lugu oli ainus asi, mis teda aitas, kujutan ma ette, et lugu lubas tal mõista seda, et terve inimkond kannab oma leinakoormat ning et hirm ja kannatused on inimseisundi osaks vähemalt samavõrd kui õnn ja rõõm, võibolla rohkemgi. Meie raskeimatel hetkedel annab mõnikord jõudu see, kui tunnistame ühist võimetust.
Me kõik sureme ühel päeval. Hoolimata sellest, et meie kultuur rõhutab „kontrolli ja olukorra valdamist“, ei vali me seda, millal ja kuidas me sureme – olgu see siis pikselöögi, tiigrirünnaku, autoõnnetuse, vägivalla, haiguse, keha loomuliku tõrke või lihtsalt valel ajal vales kohas olemise tõttu. Kui laseme lahti soovist universumi kulgu kontrollida, võidame tagasi arusaama enda asukohast selles. Kontroll on illusioon – tõsiasi, mis saab väga kiiresti selgeks, kui haigestud või kui su elu mõnel teisel viisil koost laguneb. Kui me hakkame nägema haavatavust ja kannatusi inimeseks olemise olulise osana, võib meie enda saatuse ohjamine seeläbi lihtsamaks muutuda.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.
