Paraku pole arsti kui raviteenuse pakkuja ja patsiendi kui haigestunud inimese suhtluses tegemist võrdsete partneritega – arst on ilmselgelt tugevamal positsioonil.
Mida saab patsient kui nõrgem pool teha, kui talle tundub, et arst ei tunne huvi tema tervisliku seisundi või paranemise vastu, vaid keskendub ravimite väljakirjutamisele, suhtleb peamiselt arvutiga või jätab patsiendi kaebused lihtsalt tähelepanuta?
Taolises olukorras ei aita rusikat lauale lüües oma õiguste nõudmine ega (saba jalge vahele tõmbamine ja) arsti kirumine, mis võib olukorra hullemaks teha. Niigi hapra või pea olematu suhte korrastamiseks tuleb enesekehtestamise võtteid rakendades näidata üles omapoolset algatust. Iga inimene peaks olema oma õigustest teadlik ja oskama neile õigel hetkel delikaatselt vihjata. Sel juhul tekib võimalus, et arst hakkab valvsustunde äratamise tõukel patsienti tõsisemalt võtma.
Missugused sätted patsienti kaitsevad
Võlaõigusseaduse § 766 kohaselt on arstil ehk tervishoiuteenuse osutajal kohustus patsienti teavitada ja temalt nõusolekut küsida. Igaühel on õigus oma kehale ja isikupuutumatusele. Inimese kehalisse puutumatusse ei tohi ilma tema teadva nõusolekuta sekkuda. Patsient saab teadlikku nõusolekut anda vaid siis, kui talle on antud piisavalt informatsiooni valikute tegemiseks ja otsuste langetamiseks. See on otsapidi seotud ka võimalusega võtta vastutus oma tervise eest. Patsienti saab kaasata raviprotsessi vaid siis, kui informatsioon on nii tema enda kui arsti poolt antud edasi võimalikult täpselt ja arusaadavalt, kui vastastikune kommunikatsioon toimib.
Piisava informatsiooni saamiseks on tähtis esitada võimalikult palju küsimusi, vajadusel üle küsida ning võimalikult selgelt ja julgelt väljendada oma tähelepanekuid ja mõtteid. Juhul, kui on tegemist tõsiste otsustega, tasub enda poolt valitud usaldusisik visiidile kaasa kutsuda ja ta ravidokumendis usaldusisikuna fikseerida.
Juhul kui te mõnest erialasest terminist või lühendist aru ei saa, ei maksa häbeneda selle kohta küsida – tegemist on teie tervisega, teisalt on inimlikult mõistetav, et arst on nende terminite kasutamisega harjunud ning talle ei pruugi pähegi tulla, et haigusseisundis inimesele ei ole mõni termin üldse tuttav või kogu info ei jää korraga meelde.
Kui näiteks eriarstil pole aega teile põhjalikku teavet anda või ta sellest keeldub, võite pöörduda selgituste saamiseks oma perearsti poole – tema kui esmatasandi meditsiini esindaja peab teile küsitavaks jäänud osa lahti seletama. On ka võimalus teha raviarstile kirjalik teabenõue, millele vastamise tähtaeg on viis tööpäeva, või selgitustaotlus, millele peaks seaduse kohaselt vastama viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul.
Millest on arst kohustatud patsienti teavitama
Eelpool nimetatud seadus ütleb, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja tervise seisundist, võimalikest haigustest ning nende kulgemisest, pakutava tervishoiuteenuse olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest ja vajalikest tervishoiuteenustest.
Juhul kui arst pole andnud teile piisavalt informatsiooni, peaks seadusega pandud kohustusi talle meelde tuletama, sõnastades võimalikult täpselt, missugust infot vajate ja mida temalt ootate. Hea on enne visiiti üles kirjutada, missugused tunded ja mõtted on teil tekkinud seoses muutunud tervisliku seisundiga. Sageli ei tule paljud asjad, millest rääkida tahtsite, arsti kabinetti jõudes enam meelde. Samas annate kirjalikke ülestähendusi tehes arstile signaali, et olete valmis temaga koostööd tegema ja õhutate oma suhtumisega ka teda asjasse tõsisemalt suhtuma.
Patsiendil on omalt poolt kohustus anda arstile võimalikult täpset teavet ilmnenud kaebuste kohta – väga üldise informatsiooni korral on arstil raskem õiget ravimeetodit leida. Iga arst ei oska patsiendilt kogu vajalikku infot küsida, ja mõni pisiasi, mis ei tundu teile oluline, võib seda olla arsti jaoks. Seega peab ka patsient olema võimalikult avatud ja valmis omalt poolt infot andma.
Enne korduvale visiidile minekut on hea läbi mõelda, mis on teie jaoks selle konkreetse visiidi eesmärk ja missugustele küsimustele vastust ootate, hea on tekkinud küsimused enda jaoks üles kirjutada ja kaasa võtta.
Alati tasub endalt ja arstilt küsida: mida saan ise ära selleks, et oma seisundit parandada? Missugused võimalused on mul veel oma tervist toetada? Ka selline lähenemine innustab arsti asjasse süüvima.
Teisene arvamus
Juhul, kui vaatamata teie pingutustele te arstiga kontakti ei saavuta, tuleb kas arsti vahetada või küsida teise arsti arvamust. Teise arvamuse küsimiseks saab suunamiskirja kas perearstilt või samalt raviarstilt, kes on teid siiani ravinud. Selle katab Haigekassa juhul, kui teenuseosutajal on Haigekassaga leping.
Kuigi teise ja kolmanda arvamuse küsimine on mujal maailmas loomulik ja arstid selle peale üldiselt ei solvu, võib mõnede Eesti arstide puhul juhtuda, et teise arvamuse küsimine annab signaali, nagu teda ei usaldataks või üritataks tõestada, et ta ravimeetodid pole olnud õiged. Selliste hirmude mahavõtmiseks on võimalik arstile selgitada, miks on teile teise arvamuse saamine oluline – näiteks on teada fakt, et erinevad arstid võivad röntgenipilti erinevalt tõlgendada või kasutada sama haiguse ravimisel erinevaid ravimeetodeid. Samas on hea endale teadvustada, et arsti solvumine pole mitte teie, vaid arsti isiklik probleem – seda ei maksa võtta isiklikult.
Loo autor on Anne Veskimeister, Eesti Patsientide Esindusühingu infojuht/nõustaja
