Kujuta ette, et avastad oma pangakontolt ootamatult suhteliselt suure summa raha. Sa ei tea mida peale hakata? Kas teatada pangale mõnest eksimusest, või hoiad suu kinni ja ootad, mis juhtub? Aga järsku võtad ja kasutad selle võimalikult kiiresti ära?
Peagi saad teada, et sinu sõbra kontole ilmus samasugune summa ja mõne aja pärast selgub, et nii on juhtunud praktiliselt kõigiga, kelle käest küsid. Kas nüüd julged raha ära kasutada? Põhimõtteliselt ei ähvarda sind mitte ükski karistus. Ainult, et saad teada kellestki Mati Kasest kusagil Kirde-Eestis, kes raha ei saanud ja keda ähvardab kogu maisest varast ilmajäämine seoses juhtunuga. Mida teed?
Inimesi on alatasa huvitanud küsimus õige ja vale eristamisest. Arusaadavalt on selle küsimuse lahendamisega kõige enam vaeva näinud filosoofid.
Ajaloost võib leida mitmeid mõttesuundi, aga vaadakem neist ainult ühte. Kusagil 18. sajandi paiku jõudis briti filosoof Jeremy Benthamm järeldusele, et õige on see samm, mis põhjustab meelehead kõige suuremale hulgale inimestele.
Sama teemat arendas John Stewart Mill, kes täpsustas, et õige valik teeb kõige suurema hulga inimesi õnnelikuks. Ühtlasi täpsustas ta, et mitte kõik õnned pole võrdsed ja näiteks õnnetu filosoof on parem kui õnnelik tobuke.
Taolise mõtteliini lõpus asub George Edward Moore veelgi abstraktsema vaatega, et inimestele tuleb teha head ja õige valik tekitab seda kõige suuremale hulgale ning vale valik oleks kui head saavad vaid vähesed.
Kui tulla alguse rahanäite juurde tagasi, siis oleks igati õige samm kui kõik saavad raha juurde, väljaarvatud õnnetu Mati Kask. Loodetavasti on meil niipalju samanimelisi Kase Matisid, et keegi ei pea mõtlema nagu jutt käiks temast.
Pealegi, mõtelge kui paljud saavad kas meelehead, tajuvad õnne või kellel muutub elu paremaks, ohverdades vaid ühe kurva kuju. Kõik paistab olevat korras, sest isegi tuntud filosoofid soovitavad siin juhinduda enamuse kasust.
Ainult, et midagi jääb hinge kriipima. Kõik ei ole korras! Pikaldase sissejuhatuse eesmärgiks oli valmistada ette järgmist moraalset dilemmat. Sisu on sarnane öeldule, kuid dramaatilisem. Tegemist on populaarse probleemiga, mis oli hiljuti aluseks järjekordsele katsele.
Olukord on selline milles jalutad metsas ja jõuad raudteeharuni. Üllatuseks märkad, et eemal on rööbaste külge kinni seotuna viis inimest. Õuduseks aga märkad teiselt poolt lähenemas rongi ning sa ei jõua kuidagi õnnetuid lahti siduda. Nüüd aga on kord õnne käes, sest märkad liipriseadmise kangi millega saaksid rongi suunata kõrvalteele. Aga saatus on kiuslik ja haruteel on samuti keegi kinni seotud. Aga teda on üks. Mida teed? Juhul kui võtsid pangakontolt raha, siis ilmselt suunad rongi tolle õnnetu poole. Võib olla oli tema nimi Mati?
Kuid teeme katse õige natukene ümber. Raudteel on endiselt viis õnnetut, eemalt läheneb rong ja sina jalutad üle silla ning näed kohese tragöödia möödapääsmatust. Aga sillal on veel keegi. See on Mati Kask kusagilt Kirde-Eestist. Ta kaalub 120 kg. Kui lükkaksid ta üle silla alla, rongi ette, pääseks viis inimest eluga. Mida teed?
Näed, siin hakkab see miski nii tugevalt hinge kriipima, et sa ei tee midagi. Nii otsustab enamus inimesi, kellele taoliseid valikuid pakutakse. See tähendab, et kirjeldatud nn. utilitaarne koolkond, ehk otsustamisel enamuse head kalkuleeriv algoritm ei ole moraalsete valikute jaoks ammendav lähenemine ja võib põhjustada olukordi, millega me põhimõtteliselt ei nõustuks.
Siin hakkab esile tulema inimese ja masina käitumises ületamatuna näiv erinevus.
Ühe värske uuringu alusel tuleb välja, et juhul kui inimesed pannakse kirjeldatud nn. rongi probleemi valikute ette läbi virtuaalse maailma, siis kalduvad nad eelistatavalt utilitaarsuse teele ja ohverdavad indiviidi. See tähendab, et nende otsuse võiks asendada lihtsa arvutusliku algoritmiga.
See aga sunnib ettevaatliku ärevusega mõtlema, mis saab meie otsustest virtuaalsemaks muutuvas maailmas? Mis saab inimlikkusest?
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
