Rahuldustpakkuv seksuaalelu on üks inimese tervise ja heaolu lahutamatuid koostisosi. Maailma Tervishoiu Organisatsioon rõhutab, et seksuaaltervise juurde kuulub seksuaalsusega seonduv füüsiline, emotsionaalne, vaimne ja sotsiaalne heaolu, mitte ainult haiguste ja häirete puudumine. 18-29 aastased seksivad keskmiselt 112 korda aastas, 30-39 aastased 86 ja 40-49 aastased keskmiselt 69 korda aastas.
Ennast keskmistega kõrvutada siiski ei tasu – alati on neid, kellel on oluliselt rohkem ja kellel oluliselt vähem seksi, pealegi ei kirjelda need uurimused seda, millise hinnangu annavad küsitletud oma rahuolule seksuaaleluga. Kas 40-49 aastaste inimeste keskmiselt 1,3 korda nädalas on nende jaoks pigem hea tulemus või selgelt liiga vähe? Või mingit sorti kompromiss, nt naine on kohusetundlikult nõus mõnikord mehe soovidele vastu tulema, mees aga tunneb, et ikkagi ei saa piisavalt. Ühest Austraalia uuringust selgub, et 54,8% naistest kurdab huvi puudumist seksi vastu (meeste vastav näitaja on u 24,9%), ning see on sageli seotud eelkõige psühholoogiliste faktoritega, nt rahulolematusega oma paarisuhtega. Samas ei näita need statistilised keskmised seda, mis paaride elus tegelikult toimub.
Milles on asi? Kuhu kadus kirg?
Käsikäes üldise suhete pingestumisega, toimub ka seksuaalne kaugenemine. Seksuaalsuse ja muude teemade vahel seab end sisse kaval nõiaring: kui me oleme jälle mitu tundi tülitsenud koristamise või lapsehoiu üle, siis ei ole erilist huvi seksida, samas aga võimendab seksuaalne kaugenemine ka teiste teemade teravust. Lõpuks võib tekkida küsimus: kui meil ei ole seksi, meil ei ole õrnust, kirge ja romantikat, vaid on tülid igapäevaste pisiasjade üle, kas meil on siis mõtet elada koos nagu korterikaaslased?
Üks üsna tavaline lugu, mida terapeut oma kabinetis tihti kuuleb, kõlab umbes nii:
Paar on koos olnud juba kümmekond aastat, ja hindavad teineteist kõrgelt – koos on tuldud läbi mitmetest raskustest ja peres kasvavad koolieelses eas lapsed. Mõlemad partnerid käivad tööl, et perekonda majanduslikult toimimas hoida ja panustavad kodusesse elukorraldusse. Selline elu on tihti stressirikas ja selleks hetkeks kui päeva kohustused on täidetud ja lapsed magama pandud, ei suuda naine millestki muust mõelda kui võimalusest soojad sokid jalga tõmmata ja enne magama vajumist proovida veel lehekülg või paar raamatut lugeda. Mees, kes tahaks õhtul veel seksida, kasvõi natuke ja kiiresti, muutub peagi veel üheks kohustuseks naise tegemata tööde nimekirjas. Peagi elab naine pidevas pinges, kartes, millal abikaasa jälle seksi-teema tõstatab. Mees, kes järjekindlalt ei saa oma naiselt lähedust ja seksi, mis tema vajadustele vastaks, tõlgendab seda isiklikult – järelikult ma ei kõlba talle, järelikult ma ei meeldi talle, meil pole armastust. Luhtunud katsed ja ebameeldivad kogemused kuhjuvad paari vahele nagu müür – mida enam on ebameeldivaid seksikogemusi, seda raskem on ka muudes asjades toimida ühtse meeskonnana, ja mida enam on omavahel lõpuni rääkimata riidusid, ebaõigluse tunnet ja kibestumist, seda enam kandub see üle ka magamistuppa.
Kuidas siis saada üle kibestumise müürist ja jõuda jälle teineteise nautimiseni?
Esiteks tuleb leppida sellega, et püsivad lahendused üldjuhul kiiresti ei tule. Läheduse ja kire taastamine on pikk protsess, mis nõuab mõlemalt poolelt teadlikku ja tahtlikku pingutust. Ei ole mõtet jääda lootma sellele, et asjad ühtäkki spontaanselt ja iseenesest paraneksid. Kui tahta saada teistsugust tulemust, tuleb õppida teistmoodi käituma. Ehkki head ja turvalised suhted partneriga ei garanteeri rahuldustpakkuvat suguelu, on üsna kindel, et kui omavahel vaenujalal ollakse või paralleelelu elatakse, ei ole ka seks kuigi rahuldustpakkuv. Seetõttu on esimene samm seksuaalsuse taastamisel õppida rääkima sügavalt ja turvaliselt. Õppida uuesti ennast teineteisele avama ja oma partnerit uue pilguga nägema ja hindama. Sellest iseenesest võib piisata kire taastamiseks.
Kui paar ei ole enam ammu oma sugueluga rahul olnud, tuleks seksi ja vahekorra asemel rääkida intiimsusest ja naudingutest. Paar peab suutma jällegi nautida teineteise keha, teineteise puudutust ja lähedust. Selle jaoks tuleb võtta teadlikult aega füüsiliseks läheduseks, näiteks teineteise masseerimiseks. Füüsilise läheduse taastamine peab olema mõlemale partnerile turvaline, seetõttu tuleb võimalikud ootused ja hirmud eelnevalt läbi rääkida, et õppida neid vältima ja ennetama.
Paljudel staažkatel paaridel on pärast madalama seksuaalsusega perioodi palju uut õppida nii enda kui ka partneri keha kohta: mida mina naudin, mida minu partner naudib? Oskus omavahel rääkida ja ennast avada, tuleb ka siin kasuks – kui paar suudab avatult rääkida oma kogemustest ja anda teineteisele tagasisidet sellest, mis kummalegi meeldis, saab seda meeldivat järjest lisada.
Allikas: Perekasvatuseinstituut.wordpress.com
