Meie ajapuudus on krooniline. Kiirustamisest on juba saanud üks inimväärikuse alussambaid. Kiirustamist peetakse kiiduväärseks. Suur osa meie ajast on juba ette ära planeeritud. Teame täpselt, mida me teeme homme keskpäeval, mida tuleval kolmapäeval kell üksteist, mida järgmise märtsikuu kolmandal päeval kella veerand kolme ja poole viie vahel. Piisab pilgu heitmisest kalendrisse. Kui märkmik on tihedalt kohustusi täis kirjutatud, peab see tähendama, et olen üsnagi tähtis tegelane. Ega siis venivillemit või kõlupead vajata nii mitmesse kohta ja nii mitme töö peale, kirjutab Tommy Hellsten oma raamatus „Võidujooks ajaga“.
Kiirustamine tähendab, et inimene on kogu aeg vales kohas valel ajal. Ta peaks järgmisel hetkel tegema juba hoopis teist asja. Selleks, mis tal parajasti käsil on, pole enam aega. See hetk on juba möödas. Nõnda me siis astumegi välja praegusest hetkest ja plaanime alustada tõelist elu „siis kui“.
Elu sisuks saavad kavatsused, mis kõik on suunatud tulevikku. Aga mingit muud hetke kui praegune pole tegelikult olemas. Pole olemas „siis kui“-hetke: kui lapsed suureks saavad, kui oma kodu on välja makstud, väitekiri kaitstud, pensioniikka jõutud, ämm välja vahetatud. Kõik tuleviku hetked muutuvad kord praeguseks hetkeks. Ükski hetk pole teisest parem, kui plaanitakse näiteks suitsetamist maha jätta. Kõik hetked on ühevõrra head.
Kui inimene astub välja sellest ainsast hetkest, kus elu on elamisväärne, astub ta tühjusse, mõttetusse. Ta astub välja iseendast, kaotab ühenduse sellega, kes ta tegelikult on. Ta ei tea, mida ta tunneb, ega saa aru, mida vajab. Ta kaotab käest iseenda. Ja siis on tal paha olla. Ta ei pruugi aru saada, miks tal on paha olla. Ta kujutab endale ette, et elu on tühi, sest tal pole veel oma kodu, ta pole käinud ümbermaailmareisil, tal pole aktsiapaketti ega maastikuautot. Kui ei teata, mida tahetakse, tahetakse kindluse mõttes kõike. Inimene põeb sel juhul õiget haigust, aga võtab selle vastu sisse valet rohtu.
Ta hakkab oma paha enesetunde eest põgenema, hangib uusi meelelahutusi, uusi elamusi, veel üht ja teist. Kui puudub sügavus, püütakse seda korvata pinnapealse paljususega. Lõpuks on kõike liiga palju. Sellest sünnib kiirustamine.
Elul on vaid kaks asendit: on ja off. Ühest asendist teise üleminek võib olla valulik. Kui on tarvis minna puhkeasendisse, ei tarvitse edasiminekuhoog raugeda. Ja kui peab jälle tööle hakkama, võib kalendermärkmikus olev kohustuste rida olla nii masendav, et tagasipöördumine tööellu käib päriselt üle jõu. Tõmbame lapsedki kaasa sellesse kroonilisse kiirustamisse. Kujutame ette, et nad jäävad millestki ilma ja et nende areng pidurdub, kui nad ei saa piisavalt palju impulsse. Nõnda me siis täidame nende õhtud ja nädalalõpud „arendavate“ harrastustega, et nad täiskasvanute karmis eluvõitluses paremini hakkama saaksid.
Kiirustamisest tehakse omalaadne loodusjõud, tornaado, mis imeb su endasse, ilma et saaksid midagi ette võtta. Veedaksin oma lastega koos rohkem aega, aga ei jõua. Kohtuksin sinuga meelsasti, aga pole aega. Heameelega tõmbaksin nädalalõpul natuke hinge, aga kuidagi ei tule välja. Nõnda vabastame end vastutusest oma ajakasutuse eest. Loodusjõu vastu ju ei saa.
Siiski leiame alati aega sellele, mida peame tähtsaks. Kui meil juuksed peas põlevad, peame tule ära kustutama, ükskõik kui ahvatlevast projektist ülemus meid parasjagu osa võtma ärgitab. Me pole kiirustamise süütud ohvrid, hoopis me ise valame õli tulle oma valikutega. Meie valikuid juhivad väärtused. Pinnalised väärtused viivad pinnaliste valikuteni. Pinnalised valikud sillutavad teed pinnalise elu juurde, säärase elu juurde, millel puudub mõte ja sügavus. Kui väärtused muutuvad, muutuvad ka valikud. Ja kui valikud muutuvad, muutub ka elu ise. Nii lihtne see on. Aga see pole sugugi kerge.
Allikas: Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga“, kirjastus Pilgrim
