Meie ajapuudus on krooniline. Kiirustamisest on juba saanud üks inimväärikuse alussambaid. Kiirustamist peetakse kiiduväärseks. Suur osa meie ajast on juba ette ära planeeritud. Teame täpselt, mida me teeme homme keskpäeval, mida tuleval kolmapäeval kell üksteist, mida järgmise märtsikuu kolmandal päeval kella veerand kolme ja poole viie vahel. Piisab pilgu heitmisest kalendrisse. Kui märkmik on tihedalt kohustusi täis kirjutatud, peab see tähendama, et olen üsnagi tähtis tegelane. Ega siis venivillemit või kõlupead vajata nii mitmesse kohta ja nii mitme töö peale, kirjutab Tommy Hellsten oma raamatus „Võidujooks ajaga“.
Kiirustamine tähendab, et inimene on kogu aeg vales kohas valel ajal. Ta peaks järgmisel hetkel tegema juba hoopis teist asja. Selleks, mis tal parajasti käsil on, pole enam aega.
