Elame hetkes, mil on toimumas ajalooline pööre. Selliseid pöördeid on ka varem olnud, nii kultuuriliste, tehnoloogiliste, majanduslike kui ideoloogiliste arengute ja/või kokkuvarisemiste tagajärjel. Eestit on lähiajaloos tugevalt puudutanud II maailmasõda, Eesti taasiseseisvumine ning 2007 majanduskriis. Praegune kriis puudutab kõiki nimetatud valdkondi! Sellised suured muutused on kultuuri arenguloosse sisse kodeeritud ning paratamatud. Et mõista seda dünaamikat paremini, soovitan lugeda Juri Lotmani teost "Kultuur ja plahvatus". Iseasi, mis on selliste muutuste hind nii ühiskonnale kui indiviidile, mõtiskleb jooksufilosoof ja psühholoog Kristjan Puusild oma Facebooki lehel.
Jagan oma mõtteid seoses selle hinnaga psüühikale. Psüühika kogeb sellist järsku suurt muutust kollektiivse traumana. Trauma olukorras, eriti kui see kestab määramatult pikalt ning on vastakat informatsiooni, palju segadust ja teadmatust, asetub psüühika ellujäämisrežiimile, hakkab säästma energiat jättes psüühika kõrgemad funktsioonid, eelkõige mõtlemise, tahaplaanile.
