Häda pidavat olema leidlikkuse ämmaemand. Ja internet pidavat mõjuma lastele halvasti. Järelikult kui hoolitsevad vanemad piiravad laste netikasutamist, sünnitavad nad hädaolukorra, mis omakorda käivitab leidlikkuse rattad.
Järgmine lugu näitlikustab öeldut. Kaks tüdrukut, üks 15 ja teine 16 aastane püüdsid noorema tüdruku vanemate kurjust leevendada ettepanekuga, et nad toovad neile kohalikust kiirsöökikohast jäätisekokteilid. Nimelt oli noorema tüdruku vanemad seadustanud korra, mille järgi kadus kodust internetiühendus nagu Põhja-Koreast tänavavalgustus kell 10 õhtul. Jäätisekokteil võis tõsta vanemate veresuhkrutaset kuid ei suutnud sulatada kodukorra reegleid. Esialgu paistis, et sellest polnudki tüdrukutele probleemi! Mis oleks pidanud äratama vanemates tähelepanu, aga selle asemel hakkasid nad haigutama ja läksid magama.
Järgmisel hommikul tundsid valvsuse kaotanud vanemad ebatavalist rammetust ning neid haaras hirm, mis viis nad lõpuks politseisse, kus nad palusid kontrollida ega neid pole keegi püüdnud mürgitada. Noh, otseselt mürgitamiseks see ei osutunud, aga jäätisekokteilid sisaldasid tugeva koguse unerohtu.
Kahe neidise õhtuse tsooni netiühenduse vajadus oli nii tugev, et neil ei jäänud kena ja kurjustava jutu ja kokteiliteenuse järel muud üle kui proovida vanemate tahte vastu midagi radikaalsemat. Nõiajoogi abil alanud vanemate varajane ja tavalisest raskem uni võimaldas tüdrukuil interneti ruuteri sisse lülida ja taastada ühendus välismaailmaga. Kuna juhtumit asus lahendama politsei, muutus olukord üllatavalt tõsiseks. Oleksid tüdrukud olnud natukene vanemad, oodanuks neid ees vangipõli. Hetkel kannavad nad süüdistust vanemate vastases toidu ravimitega mõjutamise konspiratsioonis.
Kahe põlvkonna internetikasutamise kultuurilukku sobib teinegi hiljutine juhtum. See tuleb Hiinast, kus ühe sealse alama poeg veetis enamuse ärkvel oldud ajast on-line mängus. See asjaolu tegi isale muret, kuna 23 aastane poeg oli juba tööealine ja pidanuks palka teenima ning iseenda eest hoolitsema. Kurtmise peale teatanud poeg, et ta ei otsi igasugust tööd, vaid on valimas just sellist mis talle sobib ja see võtab lihtsalt aega.
Lõpuks isa kannatus katkes ja ta palkas olukorda lahendama grupi palgamõrvareid. Tegemist polnud tavaliste tänavakõrilõikajatega, vaid hästi treenitud spetsialistidega. Nende erialaks oli sama arvutimäng milles veetis oma elu probleemne poeg. Iga kord kui poja mõni tegelaskuju püüdis mängus edasi liikuda, ilmus kusagilt küberavarusest võimsama loitsu, mürgi või erioskusega tegelane ja katkestas tolle eluküünla. Isa lootuseks oli pojas kasvav tüdimus virtuaalsel ukselävel jätkuvalt surma saada ja mängu maailm maha jätta.
Poega hakkaski olukord lõpuks ära tüütama, aga kuna ta hakkas ka mõistma mänguneeduse taga peituva jõu allikat, otsustas ta mõnda aega olukorda edasi trotsida. Lõpuks tunnistas ta isale, et tema plaan nagunii midagi ei muuda, sest nagu öeldud, võtab hea töö leidmine aega ja tal ükspuha kas ootamisele kuluv aeg möödub mängides või mitte. Ega tal vist muud öelda olekski tavatus olukorras, mille tulemusel isa nähtamatud käed on ümber kõri.
Kui esimeses loos ajas häda tüdrukud vaieldava väärtusega kuigi leidliku lahenduseni, siis hiinlase juhtumist võiks oodata suuremat sotsiaalset resonantsi. Seda eriti tööpuuduse ajal, pakkudes põlvkondadeülest konstruktiivset koostööd mänguritele raha teenimiseks, et nood siis võõraste vanemate lapsi virtuaalmaailmas tapmas käiksid. Vanameelsetes tärkav esialgne kõhedustunne annab järgi hetkel, kui vaatate ahastavalt kuidas võsuke neljandat tundi juba arvutis istub.
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
