Tänast kommentaari peab alustama õige kaugelt, filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegelist, keda huvitas vabaduse, moraali, seaduste ja riigi päritolu. Oma mõtetes jõudis ta tõdemuseni, et inimese vabadust saab käsitleda vaid moraali, kokkulepete, perekonna, majanduse, eraomandi, seaduste ja riigi kontekstis.
Seejärel jõudis ta vabadust ihkava hinge jaoks paradoksaalse tõdemuseni, et sa ei saa enne kuulutada end tõeliselt vabaks kui sa kõigis neis sfäärides ei osale. Ja kuna inimene ihaleb kasvava vabaduse järele, siis on ta püüdnud kõiki neid inimtegevuse väljendusi edendada. Millest võib teha järelduse, et täna elavad inimesed on vabamad kui kunagi varem, kuna me oleme nimetatud elualu kultiveerinud.
Kuigi ka selle viimase üle võib vaielda, tajudes suvepuhkusel kuidas mobiiltelefon ja arvuti aitavad sulle vabadust, ehk tööd ja kohustusi juurde tuua, siis Hegeli ajal seda arengut veel ei tajutud. Küll aga asusid teised filosoofid vaidlema tema tõdemusega, mida võib mõista, et kogu too kupatus perekonnast ja seadustest ja muust nimetatust moodustab riigi, mis polegi inimtahte väljendus, vaid kuulub jumaliku strateegia mängumaastikule.
Üheks öeldu suhtes kriitiliseks filosoofiks oli Karl Marx, kes sai kurjaks inimese vabaduse sidumise pärast jumaliku kapriisi külge. Marx pahandas, et see usuasjaga maailma seletamine sobib vaid alistatud olendeile, usk moodustab südame südametule maailmale ja hinge hingetule olemisele, ning üleüldse on oopiumiks rahvale.
Selle klassikuks kasvanud tsitaadi “Usk on oopium rahvale” kaudu jõuame tänapäeva mõtestajate juurde. California Ülikoolis aju ja käitumise vahelisi seoseid uuriv ning Neuroteaduste ja Inimkäitumise Instituuti juhtiv Peter Whybrow osutab esmalt sellele, kuidas kaasaegne kultuur on meie võimekusest ette jooksnud. Eriti aga aju suutlikkusest kaasaegse eluga kaasajooksmisel ja sellest arusaamisel. Näiteks on kadunud piirid, mis on kogu senise elu inimtegevust organiseerida aidanud.
Mõtelge ise kui palju mõjutas pimeduse saabumine või pikem vahemaa inimese tegevusi, sealhulgas puhkamist. Ehk kui saabus pimedus, siis oli kellegi külastamise asemel mõistlik tempo maha võtta ja hommikuni oodata. Analoogselt jõudsid lähemal ja kaugemal asuvad inimesed, sündmused ja informatsioon inimesteni vahemaa poolt dikteeritud rahulikupoolses järjekorras.
Täna pole vahet kas on öö või päev, kas Eesti asub USA naabruses või kaugemal, ning sinu personaalne ruum on tiine sõnumite, info ja nööbitirijate lõputust voost. Seetõttu ilmuvad ühiskonna pinnale kliinilise maania sümptomid nagu jätkuv uute asjade kogemise erutus, kõrge tootlikkus, kiire kõne, millele järgnevad unetus, ärritatavus ja lõpuks depressioon. Viimased on omakorda seotud evolutsioonilise meeli rahustava rohuga, defitsiitse heaolutunde tekitajaga, elujõu allikaga.
Teiste sõnadega – toiduga, mida stressis, jätkuvalt erutunud ja samas krooniliselt kurnatud inimene neelab rohkem kui vaja, eelistades seejuures kõrge energiatihedusega valikuid. Võrrand, mille teisel poolel asub kasvav ülekaal, koos sellest tuleneva täiendava tervisedefektiga.
Püüdes vastata küsimusele, miks on filosoofide jaoks nii ilmselt vabadust ihkav inimene valinud ilma pidurikangi otsimata just taolise ikke, jõuab Peter Whybrow järelduseni, mille mõistmiseks ongi kasu juba mainitud Marxi tsitaadist. Peter Whybrow tõdeb, et täna on rahva oopiumiks, täpsemalt elektrooniliseks kokaiiniks arvuti.
Arvuti premeerib jätkuva erutuse tõttu pidevalt värskeid lohutuspreemiaid ihaldavat aju omal abstraktsel, kõikjalt kättesaadaval, odaval ning garanteeritud moel. Kogemus osutab kuidas hegellikud massid väidavad tundvat end arvutiga vabamatena, mis Marxi järgi pole tegelik vabadus vaid narkootilise õnne seisund.
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
