Hõlpsasti ununeva tõe järgi on tehnoloogia tööriist ja mitte eesmärk. Eesmärgid on inimestel, kes valivad nende saavutamiseks erinevaid vahendeid, sealhulgas tehnoloogilisi. Näiteks ühed kasutavad tehnoloogilisi abivahendeid vähendamaks kontakte teiste inimestega. Mõned omakorda kasutavad sama tehnoloogiat suurendamaks sotsiaalset sidusust. See tähendab, et mõnikord tehnoloogia võimendab olemasolevaid ja võibolla seni teadvustamatuid eelsoodumusi. Järelikult võiks läbi tehnoloogiliste valikute tulla ilmsiks iseloomuomadusi ja sellisest teabest võiks olla kasu. Näiteks seoses töölevõtuga.
Majandusajakiri The Economist vahendab või järsku soovitab ridade vahelt, et kenad neiud ärge pange oma CV’ga kaasa pilti. See, et olete kena jäägu saladuseks, võibolla isegi üllatuseks. Aga selle aspekti afišeerimine võib anda tagasilööke, sest sagedasti ei kutsuta ilusa pildiga CV’de omanikke jätkuvestlusele. Ajakiri toetub teadusele, soovitades täiendavalt treenida veel käekirja, mille koledus võib kujuneda saatuslikuks. Nagu ka tätoveeringud.
Toodud näiteid on siiski raske seostada tehnoloogiate valikutega. Aga kuidas oleks järgmise 30 000 töötaja ja 3 miljoni andmeühiku põhjalt loodud väitega, mille järgi arvutis vaikimisi kaasatulnud internetilehitseja asendamine kõneleks teie kasuks? See tähendab, et kui asendate Mac’is Safari ja PC’s Internet Explorer mõne alternatiivsega, kõneleb tehtud samm teie võimalikust enesekindlusest ja pealehakkamisest. Väidetavalt püsivad alternatiivsete lehitsejate kasutajad oma tööpostil 15% kauem, st on väiksema voolavusega võrreldes vaike-lehitsejaga piirdujatega. Lisaks võib karjäärisoove pärssida see kui oled end registreerinud rohkem kui kahte sotsiaalvõrgustikku. Kuni kahe võrgustiku kasutajatel on siin eelis, sest ka nemad on tööandja jaoks kestvamad.
Küsimus mitmes sotsiaalvõrgustikus kaasalöömisest toob meid alguse juurde tagasi ja annab õiguse küsida – aga miks? Miks vajab keegi mitme sotsiaalvõrgustiku tuge? Kas sellepärast, et ta on häbelik ja üksildane, kes vajab inimeseks olemise tunde jaoks näilist seltskondlikkust? Viimast väidet toetab teadusajakirjas “Küberpsühholoogia ja Käitumine” 2009 aastal avaldatu, millest saame teada, et facebooki ära antud aeg korreleerub tugevalt häbelikkusele viitavate tunnustega.
Samas võtmes jätkates, siis teadusajakirja “Arvutid ja Inimkäitumine” käesoleva aasta mai numbris avaldatakse ameerika üliõpilastega läbiviidud uurimus, millest selgub, et emotsionaalne facebooki lembus reedab inimeses peituvat ängistust ning alkoholi ja marihuaana tarbimist. Lisaks seostasid teadlased indiviidi üksildust ja ängi tehnilises võrgus seotud kontaktide hulgaga.
Uurijad tõdevad, et on sellega lisanud uut infot teadusliku otsingu mõttes viljakasse ja jõudsalt kasvavasse teadmuskogumisse küsimuses – miks põhjustavad sotsiaalvõrgustikud ning sellest leitavad kontaktid inimestes tugevaid emotsionaalseid sidemeid?
Ärge siis unustage – sotsiaalvõrgustik ei tee inimest, vaid teatud inimesed valivad selle tehnoloogia enda vajaduste rahuldamiseks. Üheks võimalikuks põhjuseks selliste inimeste sünnile pakutakse umbes sajandi jagu valminud kapitalistlikku elukorda, tänu millele on põllumajanduslik suurpere asendunud minimalistliku ja isoleerunud individualismiga. Kultuur suunab, eluolu võimaldab ja konkurents käsib elada isekate individualistidena. Heal juhul perelisena, aga seda konveieri formaadis, vahetades regulaarselt pere koosseisu. Ja seda pikka elujärge pikivad pikad üksiolekud.
Sotsioloogid väidavad, et sõpruseks on vaja väikest distantsi, kontakti kordumist ja plaanimatuid kokkusaamisi. Kuna füüsiline elukorraldus jääb selle pakkumisel üha steriilsemaks, valitaksegi internet. Siit siis küsimus – kui kasutad suhtlemiseks internetti, siis mis sul viga võiks olla?
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
