Arvestades toiduga seotud sõnavara mahtu, on ütlematagi selge, kui oluliseks söömist peetakse. Teisalt toidu tarbimise asukohtade tähistamiseks on sõnavara napp. Selles on midagi religioosset. Püha dialoogi või suhtluse pidamiseks sobivad samuti loetud olustikud. Üks palvuse koht on muu hulgas just söögilaud. Palvetatakse nii kõikvõimsa kui ka toidu nimel. Söömine andis laualegi nime hoolimata sellest, et töise pinna ümber keerles ka suur osa muust kodusest elust. Noh ja siis on olemas veel eraldi töölaud.
Prantslaste toidukultuuri sügavust ja suurust vaidlustavad vist vaid itaallastest naabrid. Prantslased kaitsevad sajandite vanust söögikultuuri ja selle positsiooni maailmas üpris kiivalt. Näiteks 2010. aastal võeti vastu seadus, mis piiras koolides ketšupi kasutamist. Kardeti, et ameerikalik kaste hakkab õõnestama laste kaudu kohalikku toidukultuuri. Prantslasi ei lohutanud seegi, et ameeriklased nimetavad ketšupisse kastetavaid krõbekartuleid “prantsuse friikateks”.
Seoses söögikohaga keelab Prantsusmaa seadus toidu tarbimise töökohal. Söömiseks on söögilaud ja töölaud selleks ei sobi. Sealne tööseadus on sõnastuses täpne ja keelab toidu tööruumidesse kaasatoomise. Prantslased suutsid hoida söömise ja töö teineteisest eemal isegi siis, kui muu maailm tõi toidu klaviatuuri juurde.
Infotehnoloogia tõttu jõuab töine info kõikjale. Sama tehnoloogia abil on osa töistest protsessidest automatiseeritud. Näiliselt pidanuks tulema inimestele vaba aega juurde. Sellist kuvandit võib kohata vaid reklaamibrošüürides. Sama tehnoloogia võimaldas täiendavat tööd juurde võtta. Oluliseks kitsaskohaks hakkas kujunema aeg, mitte kehaline ramm. Kultuuri sugenesid tehnoloogilised metafoorid. Neist kurikuulsaimaks on multitask’imine ehkrööprähklemine. Füsioloogiliselt on see võimatu, kuid praktilises elus petlikult lihtne. Igatahes on tulemuseks ajapuudus.
USA poliitikud nimetavad riiki tihti eksperimendiks. Sestap on sobilik käsitleda sealset keskkonda inimlaborina, milles kogutud vaatlusandmete järgi süüakse iga viies eine autos. Kiirtoit moodustab samuti iga viienda suutäie ja üle pooltel töötajatest kulub lõunapausil toiduga tegelemisele alla poole tunni.
Samal ajal tegelevad enam kui pooled söögipausi kõrval arvutiga. Umbes pooled surfivad netis, vahetavad sõnumeid ja uuendavad endast küberruumi maha jäetavaid jälgi. Ligi 30 protsenti teevad toidu kõrvale tööd. Järelikult söövad miljonid ameeriklased lõunat töölaua taga. Kah mul avastus, märgiksid ilmselt nii sakslased, rootslased, soomlased kui ka eestlased ja veel paljud.
Prantslased seda ilmselt ei teeks. Seadus keelab toidu toomise töökohale. Nii nägi kord ette kuni 15. veebruarini. Pandeemia tõttu muutusid töö tegemise viisid ja tekkisid uued, harjumatud võimalused, puhuti vaimset tervist ohustavad olukorrad. Mõned kodus töötajad kaebasid isolatsiooni rusutuse pärast ja tulid tööle. Töökohtades pidi järgima füüsilise distantsi nõudeid, mille üheks ohverduseks osutusid ühised söögiruumid koos suhtlemisvõimalusega.
Veebruari keskelt alates ühes koos süüa enam ei tohi ja toit tuleb tarbida isolatsioonis. Keelatud on ka kogunemised kohvinurkades ja traditsioonilistes söögiruumides. Seega lubab seadus nüüdsest toidu tuua töökohale.
Värske seadusmuudatus on ajutine. Toitumistavasid pehmendav eeskiri kehtib ainult enam kui 50 töötajaga ettevõtetele. Ülejäänud tööl viibijad peavad sööma kultuursemalt, ükskõik mida see ka lõpuks ei tähendaks. Tehnoloogia ootab oma võitu inimeste tavade üle. Vaja oli vaid käivitavat tegurit, milleks osutus viirus.
Olgu lõpetusena toodud paralleelne näide prantslannade pükste kandmisest. Pariisis kehtis aastast 1800 seadus, mis keelas naistel meeste moodi riietumise, peamiselt pükste kandmise. Suuresti jalgrataste tõttu hakkasid daamid siiski pükstega väljas käima, teades, et neid võidakse arreteerida. Pükste kandmist karistav seadus tühistati alles 2013. aasta lõpuks. Ketšup ja töökohal söömine ennustavad prantsuspärasele söömise ideaalidele lõpu algust.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.
