Keegi on lausunud, et inimese õnn on seotud tema halva mäluga. Samuti võib öelda, et inimese käitumine sõltub tema mälust. Ja kui nüüd mälu pingutada oli see vist Mark Twain kes teadis väita, et puhas südametunnistus on samuti halva mälu märk. Ning unustada ei tohi Friedrich Nietzsche’t kelle arvates on unustajad õndsad kuna lõikavad siirast kasu ka oma ebaõnnestumistest.
Tsiteerimishoos on paslik jätkata Apollo 13 komandöri Jim Lowell’i sõnadega – Houston, meil on probleem. Probleem on mäluga, mis ei taha ära kustuda. Seetõttu ei saa me olla õnnelikud nagu seda soovis näiteks CIA peadirektor David Petreaus, ega saa olla õndsad ega puhta südametunnistusega, sest suur osa meie sõnadest ja tegudest enam ei kustu.
Näiteks paistab mõnede inimeste kogemuse põhjal, et kui kustutate aastal 2007 oma personaalses Google dokumendikeskkonnas dokumendi ja seejärel tühjendate ka prügikasti millesse see kustutamise käigus visatakse, võite viis aastat hiljem avastada, et tänu netiavarustes surisevale mäluressursile pole teenusepakkuja seda privaatset dokumenti reaalselt ära kustutanud vaid kõigest teie silmade alt ära peitnud. Raske on öelda, kas põhjuseks on inimlik tahe või masinlik paratamatus, kuid igavese mälu probleemid hakkavad võtma üha häirivamaid vorme.
Olgu näiteks juba mainitud USA Luure Keskagentuuri direktori David Petraeus’e juhtum. Maailma tippluuuraja juhitava organisatsiooni ametlikuks ülesandeks on välisriikide valitsuste, korporatsioonide ja isikute kohta info hankimine ja analüüsimine ning edastamine Ameerika Ühendriikide presidendile, Rahvuslikule Julgeolekunõukogule ja vastavatele USA riigiasutustele. Seetõttu võiks arvata, et Petraeus teab mida maailmas liikuvate andmetega tehakse. Sealhulgas tema enda omadega. Ometi jäi pealuuraja e-kirjavahetuse reeturlikkuse pärast imepäraselt rumalasse olukorda, mis päädis ametist tagasiastumisega.
Petreaus oli õppinud al-Qaida järel luurates e-kirjade jälitamise segamise tehnikaid ning kasutas ühte sellist abieluvälise armuafääri elushoidmiseks vajaliku informatsiooni vahendamiseks. Ta oli loonud endale võõra nime all g-maili konto, kuid ei saatnud sealt kirju välja. Selle asemel kirjutas ta valmis sõnumi südamelähedaseks saanud Paula Broadwell’ile ja talletas selle mustandite kataloogi. Paula Broadwell pääses kirja lugema kuna tal oli selle konto kasutamiseks juurdepääs. Nii ei sündinud postitavaid kirju ega ühtegi kirjavahetust fikseerivat logi. Nagu kirjutaksite kirja paberile, kuid ümbrikusse panemise ja posti viimise asemel kortsutate selle ära ning viskate prügikasti. Seejärel tuleb adressaat seda seal samas lugema.
Taolisest konspiratsioonist siiski ei piisanud ja tallele jäänud info abil jõudis USA sisejulgeolekuga tegelev föderaalne juurdlusbüroo jälgi pidi armupaarile järele. Niidid hakkasid koonduma Petreause suunas kui ühe kriminaaluuringu käigus hakati otsima tema peretuttava seltskonnadaami pihta saadetud ähvardusi. Esmalt viisid niidid FBI uurijad Paula Broadwell’i juurde ja sellega seoses avastati peagi, et juhtum puudutab ka CIA peadirektorit. Vihaste kirjade saatmise algpõhjuseks oli Paula Broadwell’i tõenäoline armukadedus.
Naiste armukadeduse rollile maailmapoliitikas leiaks arvukalt viiteid ja see kujutab endas suurt jõudu. Ometi väärib selles loos äramärkimist just näiline kergus millega maailma tippluuraja vabadust õnnestus tallele jääva info tõttu drastilisel määral piirata. Loodame, et David Petreaus unustab selle ebameeldiva seiga.
Kristjan Port on Raadio 2 tehnoloogiakommentaari Portaal autor. Kuula SIIT
