Viimase kolmekümne aastaga on talletatava info all oleva kõvaketta pinna hind langenud umbes 43 miljonit korda. Võiks ju küsida, miks ei ole samal ajal langenud näiteks autode sisepõlemismootorite kütusekulu kasvõi kümmegi korda? Ilmselt on siin küsimus valikutes ja sellest tulenevas innovatsioonisurves. Ilmselt oleme teadlikult ja alateadlikult soovinud tunduvalt rohkem edendada infotransporti kui inimeste ja kaupade vedu.
Nüüd kui info talletamine, liigutamine ja töötlemine on üliodavaks muutunud, hakkab see võimekus kõigutama paljude seniste traditsiooniliste tegevuste toimimist. See pole ka kellelegi uudis. Iga palgatöötegija oskab enda ümbert tuua kindlasti mitmeid näiteid, kuidas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiad on muutnud ja muudavad jätkuvalt praktiliselt kõiki inimtegevussfääre.
Mõnel puhul tunneme rahulolu ja isegi uhkust. Näiteks ei pane keegi pahaks globaalse positsioneerimise süsteemi usalduslikule teejuhatamise abile võõras ja vahest isegi ohtlikus keskkonnas. Usalduse on ära teeninud IT abil pangaasjade ajamine jne. Eks igaüks tea neid näiteid isegi.
Aga on üks valdkond, milles oleme aastatuhandetega ehitanud ülesse peaaegu reflektoorse usalduse selle asja vanamoodsa toimetamise suhtes ning tunneme kerget kõhedust, kui keegi hakkab rääkima algoritmide ja masinate kasutamisest. Jutt käib loomulikult arstist, diagnoosimisest ja raviotsustest. Sest kui olla näiteks kurva valiku ees, milles on vaja otsustada elu jätkumist võimaldavate ravialternatiivide vahel, milledest ühe on välja pakkunud arst ja teise arvuti, siis kumba kiputakse eelistama? Arvatavasti usaldatakse inimest rohkem.
Samas kas pole paradoksaalne, et arvukates teistsugustes otsustamisprotsessides eelistame arvutit, kuna see talub rutiini, tal ei lähe tuju käest ära ega pole emotsionaalne, suudab analüüsi kaasata massiliselt erinevate analüüside arvandmeid jne? Põhimõtteliselt on aja küsimus kui tarkvarast juhitud arvutit teadvustatakse üha rohkem reaalse alternatiivina bioloogilisest materjalist, kooliskäinud diagnoosijale.
Sellel teel on toimumas mitu olulist sammu. IBM’i kunagise peadirektori Thomas Watsoni nime kandev superarvuti uuris masinliku põhjalikkusega 1500 kopsuvähi juhtumi haiguslugu ja luges juurde miljoneid lehekülgi meditsiinilist kirjandust. Lisaks õppis ta pärisarstidelt millal ta teeb õigeid ja valesid otsuseid.
Kui taolise kooli oleks läbinud mõni inimene, nimetaksime tema vaimsust tähistava seisundi muutust järjekordse arsti sünniks. Võimalik, et kasutataks täiendavaid sõnu nagu “spetsialist”, “ekspert” või isegi “korüfee”. Kuna tegemist on arvutiga, siis jäi nimetamise ning tiitlite omistamise etapp vahele ja sündinud arvutiprogrammid asuvad märtsis tööle kahes USA haiglas, kus nad hakkavad nõustama arste parima ravi määramisel. Korrates esitatud küsimust, nüüd juba haiglate vahel valides on tõenäoline, et märgatav osa haigeid eelsitaks ravi saada nendes haiglates.
Selliseks valikuks on veel üks põhjus. USA, Indiana ülikoolis analüüsiti 6700 kliinilise depressiooni diagnoosiga haige andmeid, mille põhjalt loodi uudne ravi otsustamise algoritm. Katsetades uudset tarkvaralise tohtri otsuseid 500 simuleeritud haigusjuhtumil avastati, et masina ravi osutus peaaegu 60% odavamaks ning parandas ravi tulemusi vähemalt kolmandiku võrra.
Asetage end nüüd tervishoiu otsustaja olukorda ja püüdke valida kas palgata haiglasse vähemalt poole odavamalt tegutsevat ja kolmandiku võrra paremate ravitulemustega arsti? Kas sellises olukorras keegi üleüldse huvitub tema päritolust?
Autor: Kristjan Port
Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT
