Sa ei tohi maski kanda, Clark. Kui inimesed sind näevad ja näevad seda, mida sa teha suudad, sinu väge, siis see hirmutaks neid. Nad peavad saama sulle silma vaadata, nägema su nägu, nägema sinu headust ja hingesoojust, mis alati olemas on, ja teadma, et neil pole vaja midagi karta. – Martha Kent
Miks me end maskide taha üldse peidame?
Inimeste üks suurimaid hirme on hirm olla eemale tõugatud, tõrjutud, välja heidetud. Eelajaloolisel ajal leidsid ürginimesed tuge ühest haruldasest asjast: võimest moodustada sotsiaalseid ühendusi. Bioloogilises mõttes on inimolend kehv võitleja ja enamuste kiskjate jaoks kerge saak. Ent ometi pole me välja surnud?! Kaugel sellest, me vallutasime terve planeedi ja hakkasime kõigi teiste elusolendite üle valitsema. Miks? Sest me hoidsime kokku, suhtlesime ja andsime ellujäämiseks olulist infot järgmistele põlvkondadele edasi.
Meie jõud seisneb suhtlemises. Ja neil inimkonna ajaloo algusaastatel tähendas sotsiaalsest grupist väljaheitmine surmaotsust. Hõimust pagendamine tähendas üksindust ja üksindus omakorda tähendas kellegi suutäieks langemist, näljasurma või hukkumist mõne teise hõimu käe läbi. Kuigi tänapäeval juhtub seda haruharva, elab bioloogiline hirm meis edasi.
Me võime olla teadmiste, teaduse ja tehnoloogia mõistes kaugele arenenud, kuid meie aju on põhimõtteliselt samal tasemel, kui oli siis, kui me lõket üles puhuda üritasime. Aju reageerib välismaailmale täpselt samamoodi, nagu ta reageeris ürgajal.
Seega, kui sa reageerid autovõtmete kadumisele liiga tugevasti, siis seda seetõttu, et su aju on sadu tuhandeid aastaid treenitud igale „ohule“ reageerima samaväärselt kiskja rünnakuga. Aga ära hakka oma aju liigselt süüdistama! Ta reageerib üle selleks, et su elu päästa.
Tänapäeval tunneme tõrjutust kogedes peaaegu samasugust kõikehõlmavat ja surmahirmuga sarnanevat hirmu nagu ürgajal. Selline on meie bioloogia, pole midagi loomulikumat.
Ning selleks, et vältida hülgamist või tõrjumist (ka surmahirmu), paned sa ette „hea tüdruku“ või „pai poisi“ maski ja püüad kõigile meeldida. Teistele meeldida tahtmine ja soov kuuluda on täiesti loomulikud vajadused . Soov teistele end parimast küljest näidata on meile kaasa sündinud.
On sul meeles mõni enda esimene kohting? Venelased nimetavad seda aega, mil romantilised partnerid end parimast küljest näitavad, „kommide ja lillede perioodiks“. Probleemid ja veidrused ilmnevad palju hiljem, sest selline „meeldiv“ käitumine pole pikas perspektiivis jätkusuutlik.
Ent ometi raisatakse teinekord kogu elu enda tõelise olemuse varjamisele maski taha. Vahet pole, millist maski sa oma kollektsioonist parketikõlbulikuks ja konkreetse situatsiooni
vääriliseks pead. Me kanname maske, sest tahame meeldida ja olla aktsepteeritud, sest meie vajadus kuuluda on tuhandete aastate jooksul meisse talletunud ning ka kõige seltsimatum erak tahab, et keegi teda vajaks. Isegi kui see keegi on vaid koer või potilill.
Ja nii jõuame ühe paradoksini. Brené Brown väidab, et tugevate tähendusrikaste suhete loomiseks on vaja kolme komponenti:
1. Sa pead uskuma, et väärid armastust sellena, kes sa oled.
2. Sul peab jätkuma julgust olla ebatäiuslik.
3. Sa pead olema haavatav (valmis tegema midagi, mille puhul pole garantiisid).
Harjutus
See on väga lihtne ja võimas harjutus. Vaata end peeglist ja ütle endale järgmised sõnad:
• „Ma olen armastuse vääriline. Ma olen ebatäiuslik, ma olen ekslik, ma olen ehe ja ma väärin armastust.“
Kuidas sa end seda lihtsat harjutust tehes tundsid? Pane oma mõtted, tunded ja taipamised kirja.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kristina Mänd-Lakhiani raamatust „Ebatäiuslikkuse võlu“.
