Kes või mis need raagad täpselt on?
Mulle meeldib väga see raagade müütiline pool. Nad on peenmateerias eksisteerivad elusolendid, kes juhul, kui me oleme õiges meeleseisundis, võivad läbi meie ilmuda. Raagasid mängides on tihtipeale selline tunne, et ma ise muutun ka kuulajaks. Hakates otsast seda raagat mängima, ma justkui kutsun ta sellega välja. Mingi hetk ta lihtsalt seisab täies ilus minu ees. See on täiesti üllatusi pakkuv teekond ja tihtipeale ma ei tea, kuhu ma otsaga välja jõuan. Ise kuulad ka ja imestad, et niimoodi saab.
India veedades on kirjas lugu sellest kui Rada ja Krishna omavahel mängivad, siis seal toimub tohutu emotsioonide vahetus, iga hetk, iga millisekund avaldub kui raaga. Need on erinevad emotsioonikehastused. Mitte emotsioonid meie tavalises mõttes, kus ollakse kurb või väga rõõmus. Seda on raske lahti seletada, aga seal on mingi igavikuline emotsioon, selline teatud intuitiivne olek. Need on raagad ja kui me neid mängime, siis me pakume tohutut rahuldust kõiksusele – me justkui peegeldame teda.
Raagasid kirjeldatakse mütoloogias kui elusolendeid ja on üks kummaline lugu munk Narada Munist, kes reisis veena heli saatel. Tal oli veena pill, mis tollel ajal oli ühe keelega (tänapäeval on sinna rohkem keeli juurde pandud) ja kahe kõrvitsapaunaga. Selle pilli keelt painutades suutis ta reisida ükskõik kuhu soovis selles universumis. Ükskord sattus ta niiviisi ühele planeedile, kus ta ei olnud varem käinud. Ta avastas, et seal elavad tohutult ilusad elusolendid – nad olid meeletult graatsilised ja peaaegu tabamatud, aga samas midagi oli nende juures täiesti viltu läinud. Kui ta hakkas neid lähemalt uurima, siis ta nägi, et mõnel on üks silm puudu ja mõnel on kõrv kuklas. Kui ta siis uuris kellegi käest, et mis siin juhtus, siis talle vastati, et: “Tead, on üks Narada Muni, kes mängib raagasid valesti ja tänu sellele me oleme niimoodi muteerunud.” Selle peale Narada Muni pani oma pillikeele helisema ja lahkus sealt ning tõi kaasa õpetuse, kuidas ja kui oluline on raagasid õigesti mängida.
Räägi pisut ka muusika metafüüsikast. Kuidas raagad inimesele mõjuvad? Mis meie sisemuses ja meie peenenergeetilisel tasandil toimub, kui me raagasid kuulame?
Igasugune heli mõjutab inimesi. Heli kaudu on võimalik mõjutada inimest selliselt, mida sõnadega iial ei saa. Sõnadele sa saad mõistuses vastu hakata aga muusika puhul meil puudub selline kaitsevõime. Raagade puhul pannakse seda väga täpselt tähele, et raagad vastavad erinevatele päeva aegadele, erinevatele aastaegadele ja neid mängides sa kutsud esile selle õige meeleolu, sa peegeldad loodust ja kutsud ta mingitpidi enda juurde.
On hommikuraagad, mis on sellised selged, hästi meditatiivsed, sirged, esindavad endas selget mõistust, sest sa oled äsja ärganud ja sinus on kogu jõud. On päevaraagad, mis muutuvad selliseks lõbusamaks, kandes vallatuid emotsioone. On õhturaagad, kus sa jõuad päeva lõpus või lausa elu lõpus kogu oma teadmistega rahusse ja äratundmisse. Kesköö raagad muutuvad jälle kohati väga müstiliseks ja maagiliseks, sest öös on asju, millest me ei tea. Kõik need aspektid on raagades väga esindatud.
Raagade laadid on väga erinevad. Kui Indias tuntakse oktavis 64 nooti ja meil siin läänes on ainult 12, siis see annab tohutu võimaluse igasugustele erinevatle intonatsioonidele. Kui lääne muusika läheb mingil hetkel üha harmoonilisemaks, tekkis vajadus, et see oleks kõik tonaalses mõttes paigas. Indias jäi see harmooniate tulemine kuidagi kängu, sealne muusika on oma ühe meloodia keerukuses jõudnud sellisesse filigraansesse, imelisse olekusse, kuhu mahuvad kõik need veerandtoonid, kuhu mahub tohutult ornamente. Niimoodi kujunevad välja raagad, mis ei seisne ainult laadis, see ei ole lihtsalt üks kindel heliredel, vaid raaga osa on kindlasti ka nende erinevate nootide vaheline tasakaal, kui palju mingit nooti mängitakse Kõik on oluline – mismoodi sa ühelt noodilt teisele jõuad, mis suhtes need omavahel on ning mis kiirus sellel raagal on. Sellest kõiges kujuneb tegelikult raaga.
Mütoloogia räägib ka sellest, et raagaolenditel on ka sugu: on olemas kuus peamist meesraagat, kelle ümber on kogunenud perekonnad. Neil on oma naised ja ilmselt ka pojad ja tütred. Naisraagasid kutsutakse raaginiteks või ragiinideks.
Kuidas sa endas orienti ja läänemaailma tasakaalus hoiad, nii muusikalises kui ka argielulises mõttes? Oled ju lääne klassikalise muusikahariduse taustaga, nüüd aga pühendunud India bambusflöödi bansuri mängimisele.
Ma olen ilmselt õppinud neid nüüdseks ühte patta panema. Elades templis oli tõesti see dilemma, et on kaks täiesti erinevat maailma ja mingi hetk mul oli tohutu soov need kokku viia, mitte teha vahet pühendunute ja mitte-pühendunute vahel. Mitte teha vahet sellel, et India kultuur, mis on nii vana, nii sügav ja täis teadmisi ja siis meie lääne kultuur, kus me palju otsime ja teeme mingite aspektide kohapealt kohati täiesti elementaarseid vigu. Teiseltpoolt on ka läänes väga palju teadmisi, mida Indias ei ole. Ma arvan, et tegelikult moodustab see kokku ühe suure terviku. Inimesena me ju tunneme ära asju, millest just meie aru saame. Siis ei olegi sellele enam mingit vastandumist, siis see oledki sina.
Muusikalises mõttes on see sulandumine olnud täiesti omaette rada. Õppida tuleb ühte ja teist muusikastiili, aga tegelikult tahaks öelda, et muusika on üks. Kui inimesele on antud võime läbi muusika suhelda teispoolsusega või millegagi, milleni me sõnadega ei ulatu, siis seda ei tohi inimeselt ära võtta. Igal inimesel võiks olla oma laul ja oma muusika. Innuiitidel on ütlus, et sa ei ole enne inimene, kui sa ei ole leidnud oma laulu. Samamoodi olen mina tegelikult otsinud oma laulu, mitte, et ma esindaksin India muusikat.
Ka Indias on iga muusik ikkagi indiviid. Kuigi ta mängib raagasid, ta toob sinna ka iseenda. Näiteks mängides vana klassikalist lugu, muusik ikkagi pakub ka ennast läbi selle. Mina mängin oma muusikas praegu seda, mille ma olen ära tundnud. Mängin väga erinevat muusikat ja koos väga erinevate muusikutega ning otseselt ma ei rõhutakski seda, et ma mängin India muusikat. Mu pill on lihtsalt teistsugune – see on selline maheda maalähedase häälega flööt, bambusest, mitte metallist. Tänu sellele kõlab see teatava eksootilise varjundiga aga tegelikult ma mängin pilli täpselt nii nagu sel hetkel see tunne kõige õigem on.
Krista Citra Joonasel on klassikalise muusika haridus saksofoni alal, alates 2005. aastast on ta Pandit Hariprasad Chaurasia meistriklassi õpilane ning õpib ja õpetab nüüd India bambusflööti bansurit. Citra õpetaja on suurim India klassikalise muusika elav legend – bambusflöödivirtuoos Pandit (sanskriti k. Teadja) Hariprasad Chaurasia, kes on pärast legendaarse Ravi Shankari lahkumist on ta ilmselt viimane sellise kategooria elav meister.
Krista Citra Joonasega ajas juttu Ingrid Peek
Toimetas Katrin Oidra
Kuula Citrat Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” (18.05.2014)
Uuri lähemalt Krista Citra Joonase albumi “Sundari” esitluskontserdi kohta teisipäeval, 20. jaanuaril kell 19 Kloostriaidas
