Mõtisklen viimasel ajal palju kriitika üle. Ma ei pea silmas kirjandus- ja kunstiteoste kohta käivat arvustust või analüüsiks ja kaalutletud otsuste vastuvõtmiseks vajalikku kriitilist mõtlemist, vaid üksteise vigade ja vajakajäämiste armutut esiletoomist igapäevases elus. Kui vaadata uudiseid või lugeda internetifoorumeid, tundub, et kritiseerimises oleme me mihklid. See on miski, milleks ei pea eriliselt pingutama. See lihtsalt tuleb enamikul meist väga hästi välja! Ikka leidub ju midagi, millele näpuga näidata või kedagi, kelle kallal hambaid teritada, kirjutab Kadi Kütt lehel Joogateraapia.ee.
Kritiseerimine – see on imelihtne!Üks olulisi põhjusi, miks inimesed kire ja entusiasmiga teiste kritiseerimisega tegelevad, on see, et kaasinimeste puuduste ja nõrkuste väljatoomine annab kritiseerijale endale nauditava tähtsus- ja üleolekutunde. “Mina ju näen, kui vale, võlts ja rumal see teine on.” Ja selleks, et midagi niisugust märgata, peab ju ise olema ometi õigem ja arukam, kas pole? Inimene arvab, et kui ta puhub ära teise inimese küünla, hakkab tema enda oma säravamalt põlema, nagu kirjutab tabavalt mu kolleeg Alar Tamming “Jalutuskäigus iseendasse”.Kritiseerimine annab meile rahulduse kergelt saabunud võidust ilma, et “võitlus” meid ennast kuidagi ohustaks – kriitika objekti pole enamasti kohal või ei kuule ta parasjagu me sõnu.
