Kriisi kui kohanemisprotsessi käigus võtame vastu seni kasutamata võimalused ja oskused või kanname minevikust üle veel toimiva ja õpime seda oma elus uuel viisil rakendama. Kui maandumispind on piisavalt vetruv, ei ole löök liiga valus. Mida jäigem on pind, millele kukume, seda valusam on kukkumine.
Taustsüsteem moodustab selle nii-öelda „batuudi“ vetruvuse või jäikuse. Siia kuuluvad oma vanematelt päritud ja isikliku elukogemuse põhjal kujunenud arusaamad, kuidas keerulisi aegu üle elada. Samuti oleme omandanud ühiskonnast pärit hoiakud keeruliste olukordade lahendamise kohta.
Viimaks sõltub vetruvus või jäikus ka inimestest, kes meid ümbritsevad, nende mõistmisvõimest, empaatiast ja kas nende hulgas on loomuliku toetajaoskusega inimesi. Maandumispinna jäikust saab pehmendada keegi kõrvalolev abipakkuja või meie ise enese vajadusi mõistes ja nendele vastavalt reageerides. Siin võib abiks olla valmisolek loobuda seni kehtivatest reeglitest ja hoiakutest, mis mõjuvad jäikust suurendavalt. Näiteks loobun peres traditsiooniks olnud vaikimisest valusate kogemuste puhul või arusaamast, et igaüks peab iseseisvalt hakkama saama.
Kriisiprotsessis me langeme alla oma seniselt toimetulekutasemelt. Batuudi puhul on oluline, kuidas me sellele langedes käitume ja mida teeme. Parimal juhul me vetrume rütmiliselt kaasa. Nii kasutame mõistlikult oma allalangemise energiat ja saavutame üleslennuks parima hoo. Maandumiseks olemasolev pind kui puhver saab lööke pidurdada, aga ka muuta energia üles- või edasitõukavaks jõuks, kui me endi liikumise õige rütmiga seome. Kriisis saame batuudiefekti pöörata enda kasuks, aga alati ei pruugi see õnnestuda. Aeg-ajalt jääme jõuetult lebama, kuni hoog raugeb. Siis saame tõusta ja jätkata omal jalal.
Sellisel juhul kaotame küll kukkumise energia ja peame enda liikuma saamiseks rohkem oma või ka teiste jõudu rakendama. Siiski pole see kõige kehvem variant.
Raskem on lugu, kui me batuudile langedes end liikumatult pingul hoiame, näiteks järjekindlalt reaalsust eitades või endale sisendades, et tuleb tugev olla ning emotsioonid on keelatud, ja esitame endale üksi toimetuleku kohustuse. Siis võib põrkamine meile eriliselt haiget teha ja koguni selgroo murda. Veel hapramini läheb sellisel juhul, kui samal kriisibatuudil põrkavad koos mitu inimest, kes jäigastunult liikumisele vastu punnivad, näiteks ühisest kaotusekogemusest vaikides ja teineteisega seda mitte jagades ning seejuures päevast päeva kõrvuti olles hambad ristis ja rahulolematult üksi toime tulla üritavad. Kui ei lasta end ühiselt rütmil kanda ja ei püütagi saavutada sünkroonset hõljumist, on tagajärjed kõige valusamad, isegi ettearvamatult ohtlikud. Enamasti muidugi nii halvasti ei lähe. Suurem osa inimesi teeb valiku kas lebada ja kiikuda, kuni hoog raugeb, või kasutada langushoogu, mobiliseerides ennast ülesliikumiseks ja tehes seda sünkroonis loomuliku põrkamisrütmiga.
Nii võibki juhtuda, et mõni inimene ei saa aru, miks on vaja mingit olukorda üldse kriisiks nimetada. Tema jaoks ei ole tagasi vaadates möödunud sündmustes midagi seesugust, mida ta oma mõtetes kriisi mõiste alla paigutaks. Loomulikult ei pea me nägema kõigis elumuutustes suurt probleemi. Enamasti me lahendamegi oma kriisid ise ja liigume neist vastupidavamana edasi. See on sügavamalt ka iga kriisi mõte.
Vaatamata kriiside loomulikule kuulumisele elu juurde on kriis siiski paljudel puhkudel ka päris palju meie energiat nõudev protsess. Siinjuures on tähtis teada, kuidas oma jõuvarusid sellel nõudlikul ajal kõige mõistlikumal moel kasutada. See tähendab iseenda ja oma olukordade tundmist, mis omakorda eeldab, et võtame enda ellu sattunud sündmused vaatluse alla ja püüame leida viise, kuidas neist parimal moel läbi tulla, leides ühtlasi endale edaspidiseks kasutatava õppematerjali.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“.
