Kas kriis võiks meile ka midagi täiesti uut anda, meie elu vääristada? Oleme seni otsinud uut sooviga taastada oma elu võimalikult sarnaseks varasemaga. See püüd hoiab silme ees kujutluspilti, mis lähtub varasemast elust enne kriisi. Me keskendume sellele, mis tundus hea enne, kui olime kogenud kõike seda, mida nüüd teame. Kui pisut enam hakata mõtlema kogu kogemuse tähendusele ja sellest sündivatele uutele mõtetele, võime avastada kriisi tõelise anni ja väärtuse. Me oleme tõesti saanud kogemuse võrra rikkamaks. Kriis on kinkinud meile hindamatu varanduse, mida oleks kahju lihtsalt raisku lasta. Seda mõistes oleme astunud vääristamisfaasi, kirjutab Naatan Haamer oma raamatus „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“.
Kui oleme peale tõsiseid kaotusi juba jõudnud nii kaugele, et suutsime taastada oma elu samaväärsena endisega, on meis piisavalt südikust ka edasi liikumiseks. See tähendab, et pöördume oma mõtetes ja tähelpanekutes veelkord tagasi kaotuse ja sellele järgnenud kriisiprotsessi poole. Sedakorda on aga meil kavatsus otsida teadmisi ja tarkust, mida kogemus on meile andnud. Samuti on oluline mõista, kuidas kriis on meid muutnud ja milliseks on tänaseks kujunenud meie arusaamad ja väärtused ning kuidas on selle põhjal muutunud ka meie hoiakud ja suhtumised. Nende muutuste mõistmiseks vajame võrdlust kriisieelse eluga. Vääristamise etapp aitab meil nii-öelda kokku sõlmida elu laiali hargnenud otsad ja muuta eluvoolus kogetu täidlasemaks tervikuks.
Oma uusi eluhoiakuid läbi uurides on hea neid kõrvutada varasemate unistuste ja igatsustega, mis ei ole veel täitunud. Ehk on nüüd hetk, kus teha sammuke nende poole. Võimalik, et nii sünnivad ka hoopis uued unistused või me mõistame, mida ammune seletamatu pakitsus on tähendanud.
Sellel ajal võime avastada ennast ette võtmas täiesti uusi asju ja isegi üllatame ennast. Pole siis imestada, kui meie lähedased ja sõbrad hakkavad murelikult meie hoogu pidurdama. Kuna aga see on meie maailmaavastus, siis on põhjust paluda neil pidurdajail end pigem toetada ja seletada neile, mis teiga toimub.
Kõike ei pruugi ümbritsejad ka siis mõista. Seepärast on kriisiprotsessis saabunud jälle aeg, kus võib olla abi hoopis professionaalsest nõustajast või siis mõnest mitte nii lähedasest avatud ja nutikast inimesest. Selleks et oma uue hooga muutuva maailma osakesi sobivalt kokku paigutada, et meie elust võiks saada tõepoolest rikastav tervik, vajame enamasti kaasamõtlejat ja -arutlejat, miks mitte ka innustajat. Hea on, kui saame oma mõtteid peegeldada, et pilt saaks selgemaks.
/…/
Uut sünnib ikka siis, kui on midagi kaotatud, ja elu suhtes muutume aktiivsemaks ka just pärast kaotusi. Kaotused sunnivad meid pingutama ja uute lahenduste ning avastuste poole liikuma. Nii võib ütelda, et kriisid on meie elu taimelava ja ka väetis. Kriisid viivad elu tõeliselt edasi. Kui me selle arusaama omaks võtame, saab sellest olema palju abi, kui oleme hiljuti kaotuse läbi elanud või sügavas valus jõuetuna maas. Teadmine, et kunagi valu hajub ja teiseneb uueks jõuks ning praegu kogetav võib saada millekski, mis toob minu ellu värsket ja väärtuslikku, annab rasketel hetkedel julgust.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“
