Hoiatus: kui sa muutusi liiga jultunult läbi hakkad viima, võib universum ise sulle vastukäigu ette sööta! Näiteks kui sa ostad maja ja nädal aega pärast sisse kolimist lõpetavad korraga töötamise nii su nõudepesumasin kui ka auto. Sa ütled endale: „Oh ei! See on märk, et ma poleks pidanud kunagi oma vanast korterist lahkuma!“ Noh, ma pakun välja teistsuguse viisi, kuidas sellesse suhtuda. See on lihtsalt universumi komme sulle öelda, et jah, sa oled läbi viimas suurt ja vaprat muutust! Siin on minu vastukäik! Tõesta, et oled tõesti selle muutuse läbiviimisele pühendunud!
Veel üheks näiteks kosmilisest vastukäigust võime naasta minu perekonnatausta puudutava loo juurde. Kui ma hakkasin esimest korda muutma enda osa neis sissejuurdunud perekondlikes mustrites, teadsin ma, et sellisesse ülesandesse ei tohi suhtuda kergemeelselt. Kogenud terapeudina mõistsin ma, millist ärevust minu muutunud käitumine võib tekitada, ja aimasin ette nii endast tulenevat vastupanu muutustele kui ka mu perekonna „muutu tagasi!“-manöövreid. Aga haridusele vaatamata olin ma selle ettevõtmise jaoks liiga naiivne ja liiga vähe valmistunud. Keegi polnud mind hoiatanud kosmiliste vastukäikude eest.
Ma jagan nüüd ühte minu vastu aset leidnud kosmilist vastukäiku. Aastaid pärast toda emaga köögis peetud meeldejäävat jutuajamist käisin ma oma vanematel Phoenixis külas. Ma olin just teada saanud, et mu isa, kes oli nii hea tervisega, et oli saanud uhkelt seitsmekümne viie aastaseks, ilma et ta oleks kunagi isegi suurema nohu käes kannatanud, oli hiljuti tabanud väiksemat sorti südameatakk. See ootamatu ja soovimatu meeldetuletus isa surelikkusest torkas mulle taas selgemini pähe teadmise, et mu vanemad on vanaks saanud ega jää alatiseks alles. Selle külaskäigu jooksul tundsin ma mõlema vastu erilist armastust ja see innustas mind ette võtma veel üht jõulist ja vaprat sammu muutuste suunas.
Ma palusin isalt, et äkki ta kingiks mulle ühe vana ja hinnalise Hiina trükipildi. Ütlesin talle, et raamin selle ära ja riputan kodus aukohale. See palve ei pruugi sulle kuigivõrd uljas või isegi märkimisväärne tunduda. Aga sellegipoolest olid nii see palve kui ka kingituse tegemine julge väljakutse mu suguvõsa isade ja tütarde vahelise kauguse pikale pärandile. Peale kõige muu kogus mu ema kunsti, annetas seda heldekäeliselt tütardele edasi ja jälestas mu isa maitset.
Isa rullis trükipildi ettevaatlikult papist torusse, et võiksin selle ohutult lennukis Kansasesse viia. Ärevust, mida ta pildi üleandmise osas tundis, paljastas ainult see, kui mitu korda ta mulle meelde tuletas, et ma selle puhtana hoiaksin ja kiiresti raami paneksin, et see mingil viisil kahjustada ei saaks.
Lennujaamas hüvasti jättes olid isa viimased sõnad: „Vaata, et sa sellele pildile nüüd rasvaplekke peale ei jäta, Harriet!“ Ma lihtsalt pidin vastuseks naeratama, sest see viis mõtted mu lapsepõlveaastatele Brooklynis ja sellele, kuidas isa pidevalt ärritus mu harjumuse peale koolitöid tehes einestada, mille tulemusena olid mu töödel mõnikord kanarasva plekid.
Koju saabudes olin ma selle isa-tütre läheduse keelatud väljenduse tõttu ühtaegu nii rahul kui ka ärevil. Kus võiksin ma trükipilti hoida ajani, kui mul on aega sellega raamimistöökotta minna? Ma võtsin töö ettevaatlikult kitsast papptorust välja ja laotasin selle meie vana ja suure Topeka kodu kolmanda korruse kõrvalise pööningutoa vaibaga põrandale sirgelt maha. Terve meie maja kolmas korrus oli külalistele jäetud ja see tuba oli mu ülejäänud perele keelatud territoorium. Ruum oli minu eraala ja mul oli juba ammu kujunenud tavaks selle põrandal käsikirju ja dokumente sorteerida.
Kui isa kolm nädalat hiljem trükipildi kohta päris, otsustasin ma selle lõpuks pööningutoast ära tuua ja raamimistöökotta viia. Kunstiteost üles tõstes ei suutnud ma aga oma silmi uskuda ega toimunut mõista. Trükipilt oli kortsus ja plekiline. Kuid see polnud võimalik! Ma uurisin tööd põrandal ümbritsenud pabereid, mis olid kõik täiesti korras. Ma vaatasin üles lakke, pooleldi oodates, et katus lekiks, aga midagi sellist polnud märgata. Ma jõllitasin trükipilti rabatult, suutmata toimunut uskuda, ja mu mällu torkasid tahes-tahtmata viimased sõnad, mis isa mulle lennujaamas ütles. Kas taevas ise oli avanenud, et tema hinnalisele kunstiteosele kanarasva peale tilgutada?
Ma kiirustasin, töö käes, alumisele korrusele, kus mu sõbranna söögitoas teed jõi. Ta oli minust peaaegu kolmkümmend aastat vanem ja igati elutark.
„Mis asi see on?“ nõudsin ma temalt ja pistsin plekilise trükitöö talle nina alla. Mu sõbranna vaatas ja nuusutas – ja tegi seejärel diagnoosi teatavaks. „See on kassi piss,“ teatas ta tuimalt.
Ja seda see oligi. Mu pojad olid esiukse lahti jätnud ja üks meie verandat külastanud naabruskonna kasse otsustas rännata treppe mööda kaks korrust üles, leida mu isa armastatud trükipilt ja siis sellele peale pissida. Kuidas on võimalik midagi sellist üldse mõista? Kas kassil polnud siis nelisada ruutmeetrit põrandat, millele pissida, rääkimata lugematust arvust muudest paberitest, mis meie pööningutubade põrandaid katsid? Kuidas võiks selline valik üldse kellelegi pähe tulla? Ja kuidas saaks midagi sellist mu isale seletada?
Just nende sündmuste üle mõtiskledes avaldasin ma artikli, milles soovitasin lisada peresüsteeme analüüsivasse kirjandusse kosmilise vastukäigu mõiste. Mu kolleegid pidasid seda artiklit erakordselt naljakaks kirjatükiks, aga minul oli sellega poolenisti tõsi taga. Ma tõepoolest usun, et sel lool on oma moraal. Kas sa söandasid universumi rahu rikkuda? Pea meeles, et sisse juurdu
nud perekondlike mustrite muutmine on midagi, mida peaksid katsetama meie seast ainult kõige julgemad. Ära võta seda retke ette, kui sa pole valmis jumaluste endiga rinda pistma.
Mis mu isasse puutub, siis tema reageeris uudistele üllatavalt hea huumoriga. Võibolla tabasin ma ta häälest isegi teatava kergendustunde – kuigi võin selles eksida. Olgu see kanarasv või kassipiss, alati on rahustav teada, et mõned asjad ei muutu kunagi.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.
