Jaapanis läbi viidud uuringu käigus selgus, et inimestel, kel on veres kõrgem C-vitamiini tase, on tervelt 70% väiksem tõenäosus saada insulti. Sama hüpoteesi kinnitas ka Soomes 2002. aastal tehtud teadustöö, mis näitas, et madalama C-vitamiini tasemega inimestel on ligi 2,4 korda suurem insulti haigestumise risk.
Kaasaegses meditsiinis kasutatakse infarkti ja insuldi ennetamiseks verevedeldajaid (Marevan ja co). Järjest suuremat populaarsust kogub ka väikestes doosides manustatav nn. südameaspiriin. Samas ei puudu neil ravimitel sarnaselt teistele medikamentidele tõsised kõrvaltoimed. Nii näiteks tõestasid uuringud, et aspiriini pidev manustamine tõstab vanusega kaasneva maakula degeneratsiooni ehk kollatähni kärbumise ohtu, mis on eakatel üheks sagedasemaks pimedaks jäämise põhjustest.
Kuidas C-vitamiin meid siinkohal siis aidata saaks? Väga. Teatavasti on meie veresooned tehtud sidekoest, mille üheks olulisemaks komponendiks on kollageen. Küllaldane kogus C-vitamiini on aga kvaliteetse kollageeni sünteesi üheks võtmefaktoriks. Muu kasuliku kõrval on C-vitamiinil ka verdvedeldav toime. Ja lõpetuseks ei tasu ära unustada fakti, et C-vitamiin on oluline antioksüdant, mis aitab kahjutuks teha organismis pidevalt tekkivaid vabu radikaale. C-vitamiin kaitseb meie keha sõna otseses mõttes läbiroostetamise ehk korrodeerumise eest.
C-vitamiini elutähtsast toimest annab tunnistust seegi, et haigestumise korral suureneb pea kõigil loomadel märgatavalt nende maksa ja neerude poolt sünteesitava C-vitamiini tootmine. Inimesed, primaadid, merisead ja teatud nahkhiireliigid on selle võime evolutsiooni käigus aga kahjuks minetanud. Kahekordse Nobeli preemia laureaadi ja C-vitamiini teraapia pioneeri Linus Paulingu arvamuse kohaselt juhtus see põhjusel, et värsked C-vitamiinirikkad viljad oli aastaringselt saadaval ning nii puudus kehal vajadus seda ise sünteesida. Isegi geen, mis vastavat ensüümi (L-gulonolaktoon oksidaasi) aktiveerima peaks, on meil endiselt olemas, kuid nüüdseks mittetoimiv.
Loomade kehad sünteesivad C-vitamiini glükoosist. Samas on see loogiline, kuna glükoos ja C-vitamiin on oma molekulaarselt struktuurilt võrdlemisi sarnased. Ka rakkudesse sisenemiseks kasutavad glükoos ja C-vitamiin samu retseptorkohti ehk teisisõnu, võistlevad omavahel rakkudesse pääsemise eest, ja seda nii inimestel kui loomadel. Nii võib eeldada, et suhkrurikka eine söömise järel ei omasta meie keha C-vitamiini enam tõhusalt, kuna rakkude retseptorid on juba kinni. Ja kui vaadata, mida inimesed (eriti aga lapsed) tänapäeval söövad, siis ei teki küsimustki, kas rakku sisenemisel jääb ukse taha glükoos või C-vitamiin…
C-vitamiini ametlikult soovitatav päevane kogus (RDA) on 50-100 mg meeste ja 45-75 mg naiste puhul, Linus Pauling aga soovitas tarbida tervelt 1000 mg 2 korda päevas. Teadusringkondades polemiseeriti niisuguse “jultumuse” üle tollal ägedalt, seda enam, et Pauling propageeris suure koguse intravenoosse C-vitamiini manustamist ka vähiraviks (teraapiat kasutatakse praeguseni edukalt paljudes alternatiivsetes vähikliinikutes).
Kui aga võtta aluseks tervete loomade organismis igapäevaselt toodetav C-vitamiini kogus ja kohaldada need andmed inimesele, saamegi tulemuseks, et hüpoteetiliselt toodaks terve inimene vastava ensüümi olemasolul igapäevaselt 2000-4000 mg C-vitamiini. Võrdluseks, et kui kohaldada inimese parameetrid primaatidega, kelle keha samuti C-vitamiini toota ei suuda, siis tuleb välja, et ahvid söövad päevas oma normaalse toidusedeli osana 3000-4000 mg C-vitamiini. Ja selle teadmise valguses ei tundugi Linus Paulingu soovitused enam nii jumalavallatud… Võib-olla aitab ametlikult soovitatav C-vitamiini mikrokogus tõesti ära hoida skorbuuti, kuid kahtlemata on see hoomamatult kaugel doosist, mis arterite tugevust ja keha üldtoonust tõhusalt tõsta võiks. Teadmiseks, et sünteetiline askorbiinhape ja looduslik C-vitamiin ei toimi kehas identselt.
Parimad biosaadava C-vitamiini allikad on tsitruselised, kiivid ja eestimaine kibuvits ning astelpaju, samuti paprika, maasikad, brokoli, lillkapsas ja ürdid (petersell ja tüümian). Purgivitamiini fännidel tuleks kindlasti eelistada looduslikku, bioflavonoide sisaldavat ja taimedel (kibuvitsal, tsitruselistel, acerola kirsil jt) põhinevat C-vitamiini ning hoiduda sünteetilisi magusaineid sisaldavatest vitamiinidest. NB! Ka üks apteegist saadaolev Acerola kirsil põhinev C-vitamiin on maitsestatud neurotoksilise aspartaamiga.
Mao ülehappesuse ilmingute korral on soovitav kasutada C-vitamiini vähemhappelisi, mineraalidega (Mg, K, Zn) puhverdatud askorbaadi vorme või esteriseeritud C-vitamiini.
Personaalse sobiva koguse kindlaksmääramine sõltub iga inimese organismi eripärast. Intergratiivse meditsiini esindajate soovitused algavad 1 grammist ja ulatuvad äärmuslikel juhtudel isegi rohkem kui 10 grammini päevas. Oluline tõsiasi on, et C-vitamiini suurem kogus tasub jaotada väiksemateks osadeks, sest keha ei suuda reeglina korraga üle 250 mg omastada. Viimane väide ei kehti C-vitamiini liposomaalse vormi kohta, mis on seoses oma erilise struktuuriga rakkudele eriti hästi vastuvõetav.
Loodusliku C-vitamiini puhul ei pruugi üleannustamist paaniliselt karta – tegu on vesilahustuva vitamiiniga, mille ülejääk väljutatakse organismist. Küll võib aga liigne kogus end tunda anda gaaside või õrna osmootse kõhulahtisusena. Uuringud on näidanud, et viiruste ennetamiseks toetab immuunsüsteemi kõige tugevamalt just C-vitamiini ja tsingi kombinatsioon.
NB! C-vitamiini suured kogused segavad verevedeldajate toimet ning võivad reageerida teatud amfetamiinidega, mida kasutatakse narkolepsia ja ADD raviks.
Autor: Liis Orav, toitumisnõustaja ja terviseterapeut
Allikas: Toitumistarkus.ee
