Kogu maailmas on rasked ajad, virgumine pole enam luksus või ideaal, see on omandanud kriitilise tähtsuse. Pole vaja juba olemasolevale rohkem masendust, heidutamist või viha lisada. Meie oskus mõistlikult raskete aegadega suhestuda on muutumas ülioluliseks. Maa näib meid anuvat, et ühenduksime rõõmuga ja avastaksime oma sügavaima sisemise olemuse. See on parim viis teistele kasulik olla.
Leidub kolm traditsioonilist viisi, mis aitavad meil virgumise ja rõõmu teed käies vahetult raskete oludega suhestuda. Esimest meetodit nimetame võitlusest loobumiseks, teist mürgiga ravimiseks ja kolmandat valgustunud tarkuse nägemiseks kõiges, mis esile kerkib. Need on kolm tehnikat, mis aitavad töötada kaose, raskuste ja soovimatute sündmustega meie igapäevaelus.
Esimese, võitlusest loobumise meetodi võtab kokku shamatha-vipashyana õpetus. Mediteerides vaatame otse kõike, mis meie meeles esile kerkib, liigitame selle „mõtlemiseks“ ning pöördume tagasi hingamise lihtsuse ja vahetuse juurde. Ikka ja jälle naaseme me mõistetest prii värske ja puhta taju juurde. Meditatsiooni harrastades lõpetame iseendaga võitlemise, lõpetame olude, tunnete ja tujudega maadlemise. See peamine suunis on töövahend, mida saame harjutamiseks kasutada nii praktiseerimisel kui ka elus. Mis ka esile ei kerkiks, võime seda vaadata hinnangutest vabana.
Seda juhist saame rakendada, kui töötame ebameeldivuse kallal tema lugematutes avaldumisvormides. Kes või mis meie teele ka ei satu, harjutagem end seda ikka ja jälle vaatama ja nägema. Nimesid andmata, kive loopimata, pilku kõrvale pööramata. Laskem kõigil neil lugudel minna. Oma sügavaimas olemuses on meel eelarvamustevaba. Asjad kerkivad lõputult esile ja hajuvad seejärel. Nii lihtsalt on.
Niisugune on peamine meetod valuliste olukordadega töötamisel, olgu siis tegemist globaalse valuga, koduse valuga või ükskõik millise valuga. Võime meie teele sattuvaga võitlemise lõpetada ja näha selle tõelist palet, seda vaenlaseks nimetamata. See aitab meeles pidada, et me ei praktiseeri millegi saavutamist – küsimus pole võidus või kaotuses –, vaid võitluse lõpetamist ja olemasolevas olukorras lõdvestumist. Ja mediteerima istudes me just seda teemegi. Nii levib seesama hoiak ka meie ülejäänud ellu.
/…/
Teiseks kaosega töötamise viisiks on mürgi kasutamine ravimina. Raskeid olukordi – mürki – võime kasutada kütusena oma virgumisele.
Kui kerkib esile midagi rasket – mõni konflikt, mõni väärituseilming, miski, mis tundub ebameeldiv, piinlikkust tekitav või valulik –, ei püüa me sellest vabaneda, vaid hingame seda sisse. Kirg (sealhulgas ihalemine või sõltuvus), agressiivsus ja teadmatus (sealhulgas eitamine ehk kalduvus sulguda ja välistada) on kolm tuntud mürki. Harilikult mõtleksime neist mürkidest kui millestki halvast, mida peaks vältima. Ent praegusel juhul on suhtumine teine, neist mürkidest saavad osavõtlikkuse ja avatuse seemned.
Lapsest saadik on meile räägitud, et meiega, maailmaga, kõige toimuvaga on midagi lahti: miski pole täiuslik, küll on servad karedad, küll maitse mõru, kord on miski liiga vali, kord liiga pehme, liiga terav, liiga lahja. Meis areneb soov asju paremaks teha, sest miski on valesti, kuskil on viga, milleski on probleem. Käesolevate meetodite peamine sisu on sellise dualistliku võitluse lõpetamine, vabanemine meie harjumuspärasest kalduvusest meiega või meis toimuvaga võidelda. Need meetodid suunavad meid pigem liikuma raskuste poole, mitte neist eemale. Sedalaadi soovitusi ei saa me just väga sageli.
Kolmas kaosega töötamise viis tähendab kõiges esilekerkivas virgunud energia väljenduse nägemist. Me võime end juba virgunuks pidada, me võime oma maailma juba pühaks pidada.
Satume oma igapäevaelus sageli paanikasse. Tunneme südamepekslemist ja kõhuhädasid, kui peame kellegagi vaidlema või kui meil oli imeilus plaan, millest aga asja ei saa. Kuidas me küll sellistesse draamadesse satume? Kuidas tuleme toime nende deemonitega, mis pole õieti muud kui meie lootused ja hirmud? Kuidas lõpetada enesega võitlemine? Machig Labdrön soovitab meil minna kohtadesse, mida pelgame. Ent kuidas?
Püüame õppida end mitte lõhestama oma „hea poole“ ja „halva poole“, „puhta poole“ ja „ebapuhta poole“ vahel. Kõige tavalisem võitlus toimub tundega, et oleme eksinud, oleme süüdi ja häbeneme nüüd. Me peame nende tunnetega sõbraks saama. Võime aga tegelikult liikuda selle suunas, mida peame raskeks ning soovime eemale tõrjuda. Nii saame ületada kahesuse, mida me tajume „meie ja nende“, „selle ja tolle“, „siin ja seal“ vahel.
Igapäevaste kogemuste osas julgustavad need meetodid meid enda pärast mitte piinlikkust tundma. Piinlikkustundeks pole põhjust.
Need on kolm äärmiselt praktilist viisi kaosega töötamiseks: mitte võidelda, muuta mürk ravimiks ja näha kõiges esilekerkivas tarkuse väljendust. Esmalt võiksime harjutada lugudest loobumist. Aeglusta tempot, nii et sellest piisaks lihtsalt kohalolemiseks, lase lahti lugematutest hinnangutest ja plaanidest ning lõpeta võitlemine. Teiseks – me võime oma elu iga päeva kasutada selleks, et muuta suhtumist kannatustesse. Võime neid tõrjumise asemel sisse hingata ja soovida, et kõigi kannatused lakkaksid, et inimesed võiksid kõikjal oma südames rahulolu kogeda. Võime valu rõõmuks muuta. Kolmandaks, võime endale tunnistada, et kannatused ja pimedus on olemas. Sisemine kaos ja väline kaos – see ongi alusenergia, tarkuse mäng. Sõltub meie tajust, kas näeme oma olukorras taevast või põrgut.
Allikas: Pema Chödron „Kui kõik variseb kokku“, kirjastus Pilgrim
