Eestist välismaale lahkujatele lisandus suve hakul uus võimalus. Sellega põhjustab kindlasti naabrikadedust, sest võimaldab reisida oluliselt kaugemale kui Uus-Meremaa või Tšiili. Täpsemalt Marsile.
Peamiselt hollandlastest, ühest ameeriklasest, kanadalasest ja india alamast koosneval tuumikrühmal õnnestus esimese aastaga koguda piisavalt sponsoreid, tänu millele alustati Maalt Marsile kolida soovijate kandidaatide otsingutega. Sponsorite ärarääkimiseks polnud vaja kuigi palju muinasjuttu ja õhku oma lubadustesse panna, sest vajaminev tehnoloogia kohale sõiduks ja asumi rajamiseks on juba täna olemas. Põhiliseks lävendiks teel Marsile olid ja on raha ning vabatahtlikud asunikud.
Plaanide järgi inimesed esimese reisiga kaasa ei sõida, sest esmalt vajab asumi paik tehnilist ettevalmistust. Seda teevad peamiselt robotid, mis saadetakse teele koos ehitusmaterjalidega. Seejärel lähevad teele esimesed asunikud, kelle ülesandeks on esmalt ise kohaneda ja seejärel valmistada ette platvorm ekspansiooniks, sest kahe aasta pärast saadetakse Maalt Marsile järgmine grupp koloniste.
Kokku luuakse vabatahtlikest kuni kümme neljaliikmelist tiimi, kes läbivad seitsmeaastase ettevalmistuse. Lõpuks saab siis üks tiim esimesteks inimesteks Marsil. Pikk treening on vajalik lisaks tehnilisele ettevalmistusele, harjumaks mõttega, et tagasi Maale enam küüti ei saa. Kui oled kohal, siis sinna ka jääd. Lohutuseks vahest niipalju, et teoksil olevate plaanide järgi laieneb interneti leviala peagi avakosmosesse, see tähendab, et Marsil ei pea netivõõrutusnähtude all kannatama.
Just äsja lõppes internetis viis kuud kestnud kolonistide kandidaatide sooviavalduste vastuvõtmise etapp, millele esitas oma andmed 202 586 vabatahtlikku 140 riigist. Praktiliselt veerand kandidaatidest tuleb USA’st, kümnendik soovijaid pärineb Indiast, 6% Hiinast jne, kümnete ja kümnete riikide kaupa tuhandeid vabatahtlikke.
Eestlased eelistavad ilmselt rohkem Soomet, Iiri- või Inglismaad ja võimalust koju tagasi sõita, kuna meilt on end üles andnud vaid neli inimest: 19 aastane Aleksandra, 24 aastane Risto, 19 aastane Mati ja 35’ne Peeter. Iga kandidaat pidi esitama lühikese motivatsioonikirja, milledest võib lugeda näiteks Aleksanda deviisi joosta jalad veriseks Päikese järele. Võibolla ta mõtleb peagi ümber, sest Marsi suund viiks ta Päikesest kaugemale. Teiste motivatsioonilood pole sugugi kehvemad.
Kuid ärge võtke seda irooniana, kõigil ülejäänutel on võimalus oma argust häbeneda ja meenutada astrofüüsiku Stephen Hawking’i sõnu, mille järgi oleme vaid arenenud ahviliik, kes elab keskpärase tähe väheldasel planeedil. Kuid samas oleme erilised, kuna saame aru kogu universumist.
Tulevik on julgete päralt, seda enam, et Hawking’ peab tõenäoliseks koduse planeedi potentsiaalset muutumist hauakambriks, kui tehnoloogia arengu sünnitatud keerukus röövib inimeselt suutlikkuse olla oma eksistentsi peremees ja mõne vale nupuvajutuse või heas usus käivitatud protsessi tulemusel hävitab oma kodu. Teadlane on korduvalt soovitanud otsida maalastele kosmosest uus elukoht.
Meie kandidaadid saavad aasta lõpuks teada, kas nad jõudsid järgmisesse ringi. Kokku on valikuetappe kolm ja reisitreeningute alustajad peavad olema selged aastaks 2015.
Olgu Maale jääjate lohutuseks öeldud, et 3000 teadlase küsitluse baasil aastaks 2015 kogutud IBM’i ennustuste järgi ei pea planeedi päästmiseks olema teadlane. Inimene muutub nutitelefoni abil oma asukohast andmeid koguvaks anduriks, tänu millele on võimalik keskkonda paremini kontrollida. Seda loomulikul juhul kui ameerika ja briti Suured Vennad internetti enne ära ei riku.
Autor: Kristjan Port
