Oma surma ei saa me kaasa võtta mitte kedagi ega midagi. Siiski püüame iga päev kokku kahmata aina rohkem ja rohkem raha, teadmisi, kuulsust ja kõike muud. Isegi siis, kui oleme saanud 60 või 70 aasta vanuseks, püüame endiselt haarata juurde rohkem teadmisi, raha, kuulsust ja võimu. Me teame, et mälestusesemed ja ihaldatud asjad tuleb kõik ühel päeval maha jätta. Seepärast harrastavad need, kes elavad mungalikku elu, asju mitte koguda.
Buddha ütles, et mungal peaks olema vaid kolm rüüd, kerjusekepp, veefilter ja istumisvaip ning ka neist vähestest asjadest tuleb olla valmis loobuma. Buddha ütles sageli, et meil ei tuleks end siduda isegi selle puuga, mille all tavatseme istuda ja magada. Meie õnn ei peaks sõltuma sellest, et meile kuulub see konkreetne paik. Me peame olema valmis sellest lahti laskma.
Kui praktiseerime lahtilaskmist ja oleme võimelised lahti laskma, saame olla vabad ja õnnelikud just täna ja praegu. Kui me ei suuda lahti lasta, siis ei kannate me mitte ainult sel päeval, kui oleme lõpuks sunnitud millestki loobuma, vaid ka iga päev enne seda, sest hirm hakkab meid pidevalt jälitama. On eakaid inimesi, kes on endiselt väga ahned ja ihned nagu Imbi ja Ärni, kes kõikemõeldavat pidevalt kokku ahnitsesid. See on nii piinlik. See ei johtu sellest, justkui nad ei oleks piisavalt arukad, et näha, et kord saabub päev – võib-olla juba paari kuu pärast -, mil neil tuleb kõigest loobuda. See tuleneb hoopis sellest, et nad on kogu oma elu otsinud õnne asjade kokku kuhjamisest ja saamahimust on saanud harjumus. Isegi kõigest kolm kuud enne oma surma on see harjumus niivõrd suur, et takistab neid lahti laskmast.
Üks Vietnami mõistulugu räägib ühest rikkast mehest nimega Thach Sung, kes tundis end väga uhkelt, sest tema ait sisaldas kõike, mida võis leida ka kuninga aidas. Teda tegi õnnelikuks see, et tal oli niisama palju ja võib-olla isegi rohkemgi kulda ja varandust kui kuningal. Ühel päeval küsis kuningas Thach Sungilt, et kas too on ikka kindel, et ta on temast rikkam mees. Thach Sung oli endas nii kindel, et pakkus välja kihlveo, et kui kuninga aidas leidub midagi, mida tema aidas ei ole, siis annab ta kogu oma vara kuningale. See on jõukusest tekkiv ülbus. Kuninga ministrid kutsuti tunnistajateks ja väljakutse võeti vastu. Loomulikult oli Thach Sungil olemas kõik, mida kuningas suutis ette näidata. Kuid päeva lõpuks selgus, et kuningal oli siiski üks asi, mida Thach Sungil ei olnud: katkine küpsetuspott! Katkist küpsetuspotti ei saanud küll kasutada supi keetmiseks, kuid seda võis kasutada kala või tofu valmistamiseks. Kuninga kohtuminister kuulutas välja, et Thach Sung on kihlveo kaotanud. Thach Sungil tuli oma tõotusest kinni pidada ja anda kogu oma vara kuningale. Ta oli nii ärritunud, et muutus sisalikuks, kes pidevalt oma keelt laksutab – “Tsk, tsk! Tsk, tsk!”.
Me ei soovi ju muutuda Thach Sungi suguseks inimeseks, kes otsib õnne materiaalsete asjade kogumisest.
Buddha palus kord munkadel heita pilk öisesse taevasse ja vaadata kuud. Seejärel küsis ta neilt, kas nad näevad, kui suurt rõõmu tunneb kuu taeva tohututes avarustes ringi reisides. Praktiseerijaina peaksime lubama endil olla sama vaba kui kuu. Kui oleme sidunud end aina suurema jõukuse, kuulsuse, võimu ja seksuaalsete vallutuste kogumisega, siis kaotame oma vabaduse.
Autor: Thich Nhat Hanh
Allikas: Thich Nhat Hanh “Hirm”, kirjastus Pilgrim
