Seda teades on ilmne, et kui tahame abielu tervendada, tuleb mõelda tagasi lapsepõlvekogemustele ning vabaneda seal leiduvatest mis tahes ebatervetest mustritest. Töötasin lühikest aega naisega, kelle nimi oli Jean. Ta oli oma mehe peale väga vihane. Tema kirjelduse järgi oli mees kamandav, järsk, kuri ja autoritaarne. Ennast kirjeldas Jean kui leebet, lahket, heatahtlikku ja paindlikku inimest.
Meie vestlus kandus Jeani lapsepõlve. Seda meenutades märkas Jean üht olulist otsust, mille ta lapsena oli teinud. Jeani perekond uskus, et vihane olla on halb – niisiis järeldas tema, et hea inimene väldib konflikti. Püüdes armastatud inimeste heakskiitu pälvida, käitus ta kuulekalt ega avaldanud oma arvamust. Ta kartis väljendada viha ja omi mõtteid teistega jagada. Nii surus ta üsna varakult maha üsna tähtsa osa iseendast.
Kui see tähtis otsus Jeanile selgeks sai, hakkas ta mõistma, kuidas ja miks valis ta endale agressiivse ja kamandava abikaasa. Ta oli endas luku taha sulgenud väikese tüdruku, kes oli mehega sarnane, ning mehe käitumine oli vaid tolle lapse peegeldus. Oli saabunud aeg, et Jean näeks ennast sellisena, nagu ta on, kaasa arvatud varjatud osa. Vestlesime sellest, et oluline on saavutada kõiges tasakaal. Vahetevahel tuleb kõvasti välja öelda, mida sa tahad ning suu puhtaks rääkida, mitte alati pole tarvis rahu säilitada.
Kui raske iseloomuga Jeani mees ka ei tundunud, oli ta naisele tegelikult suurepärane õpetaja. Mehe tugevaid külgi hindama õppides tundis ta tänulikkust saadud õppetundide eest. Peagi märkas ta, et nii ta ise kui ka abielu olid paremuse poole muutunud.
Nagu varem öeldud, tähendab süüdistamine fookuse nihutamist endalt kellelegi teisele. Suunates süü teisele inimesele, mitte võttes suhetes enesele vastutust oma osa eest, loobume võimalusest luua oma elu selliseks, nagu tahame. Muutume nende ohvriks, kes on meile haiget teinud või solvanud, meile ei jää enam eriti võimu. Mina usun, et enamik abieludest jääks kestma, kui kumbki osapool vaataks sügavale enda sisse. Selleks tuleb aga süüdistamise mäng ära lõpetada.
Kõige tavalisem pettekujutelm, mis abielusid hävitab, on usk sellesse, et abikaasa vastutab õnne eest. Inimloomusest tingituna oleme sellel planeedil kõik mõnevõrra ebatäiuslikud ega suuda tingimusteta armastada. Keegi ei suudaks kõiki teise vajadusi rahuldada, isegi kui püüaks. Sellised ootused on ebatõenäolised, saavutamatud ning viivad pettumuseni.
Kui inimesed teraapia käigus tervenevad ja peremüütidest vabanevad, tekib neil sageli kiusatus abikaasa maha jätta või suhtest loobuda. Mõnikord see ongi vajalik, kuid sageli üldse mitte. Üks abieluga seotud müüt on see, et kui abielu lahutad, läheb elu paremaks. Paljud, kes kaasast lahku löövad, loodavad kangesti täiusliku partneri leida, kuid tegelikkuses näitab statistika, et teist abielu lahutatakse veel sagedamini kui esimest. Tõenäosus, et suhe jällegi puruneb, suureneb iga järgmise lahutusega.
Väljapaistev psühholoog Carl Gustav Jung on öelnud: „Harva, aga võib-olla ka mitte kunagi, kasvab abielu tõeliseks suhteks sujuvalt ning ilma kriisideta; arusaamine ei saa tulla ilma valudeta.“
Abielu on kahe inimese ühendus, mis pakub suurepärast (tormilist või rahulikku) võimalust saada üheks tervikuks. Püüdes aidata raskustesse sattunud paare, on edu võti mõista kummagi poole perelugusid. Kuna on peaaegu võimatu muuta asju, millest midagi ei teata, on sama võimatu tervendada abielu, ilma et mõistaks varjatud tagamaid, mis kooselu õõnestavad.
Tõelist õnne pakub rõõm terviklikkusest ning terve abielu on isikliku terviklikkuse tulemus. Kes lahutusest mõtleb, peaks kõigepealt mõtlema enese tervendamisele ning alles siis kaasa poole vaatama.
Et paremini mõista, kuidas soovitut saavutada, tuleb kõigepealt selgesti mõista oma alateadlikke kavatsusi ja delikaatseid isiklikke vajadusi. Väga raske on saavutada stabiilsust, kui ise kindlalt ei tea, mida tahame, või kui oleme sisemise konflikti küüsis mõne hirmu tõttu, mille omandasime lapseeas. Arusaamade taga peituvad paljud mured ja hirmud, mis võivad maksma minna lähedase suhte, kui me ei julge neid lähemalt uurida.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Rebecca Linder-Hintze raamatust „Tervenda oma suguvõsa mustreid ja perekonna lugu“.
