Kolm veepotti
Üks noor naine läks ema jutule ning rääkis talle oma elust ja sellest, kuidas kõik asjad olid tema jaoks nii rasked. Naine ei teadnud, kuidas kõigega hakkama saada, ning tahtis lihtsalt alla anda. Ta oli väsinud võitlemisest ja rabelemisest. Tundus, et kui üks probleem sai lahendatud, ilmnes kohe mõni uus. Ema juhatas naise kööki. Ta täitis kolm potti veega ja asetas need kõik pliidile. Juba varsti hakkas vesi pottides keema. Esimesse potti asetas ema porgandid, teise potti munad ja viimasesse jahvatatud kohvioad. Ta lasi neil sõnagi lausumata aeglaselt keeda.
Umbes kahekümne minuti pärast keeras ta pliidi kinni. Tavõttis porgandid veest välja ja pani need kaussi. Siis võttis ta veest välja munad ja asetas ka need kaussi. Viimasena tõstis ta potist kulbiga kohvi ja valas selle kaussi. Ta pöördus tütre poole ja küsis: „Ütle mulle, mida sa siin näed.“”Porgandeid, mune ja kohvi,“ vastas tütar. Ema juhatas ta pottidele lähemale ja palus tal porgandeid katsuda. Naine tegi seda ja pani tähele, et porgandid olid pehmed. Ema palus tütrel seejärel võtta ühe muna ja selle katki teha. Kui naine oli munalt koore eemaldanud, märkas ta, et muna oli kõvaks keenud. Lõpuks palus ema tütrel kohvi rüübata. Tütar naeratas kohvi rikkalikku aroomi mekkides. Ta küsis seejärel: „Ema, aga mida see tähendab?“
Ema selgitas talle, et kõik need toiduained pidid talumasama katsumust – keevat vett. Ent kõigi reaktsioon oli erinev. Porgand sisenes vette tugeva, kõva ja järeleandmatuna. Kui porgand allutati keevale veele, muutus see aga pehmeks ja nõrgaks. Muna oli algselt olnud habras. Selle õhuke koor oli kaitsenud muna vedelat sisu, aga pärast vees keemist oli kogu muna sisu kõvastunud. Jahvatatud kohvioad olid aga ainulaadsed. Pärast keevasse vette panekut muutsid oad hoopis vett, mitte vastupidi.
„Milline neist kolmest oled sina?“ küsis ema tütrelt. „Kuidas sa vastad katsumustele, kui need sinu uksele koputavad? Oled sa porgand, muna või kohviuba? „
Mõtle sellele: milline olen mina? Kas ma olen porgand, mis küll näib tugevana, aga hääbub valu ja katsumuse mõjul, muutub pehmeks ning kaotab kogu jõu? Kas ma olen muna, millel on algul küll kohanemisvõimeline südamik, aga mis kuumuse mõjul muutub? Kas mul oli voolav vaim, aga pärast mõne lähedase surma, kaaslasest lahkuminekut, majanduslikke raskusi või mõnda muud proovikivi olen ma muutunud jäigaks ja kõvaks? Kas mu koorik näib küll väljast samasugune, aga sisimas olen ma kibestunud ja kange, muutumatu vaimuga ning kalgi südamega? Või olen ma nagu kohviuba? Uba tegelikult muudab kuuma vett ennast ehk teisisõnu neid asjaolusid, mis muidu raskusi tekitavad. Kui vesi kuumeneb, siis vallandub kohvi hea lõhn ja maitse. Kui sarnaneme kohvioaga, siis hetkel, kui asjad on kõige hullemad, muutume ise paremaks ja muudame meid ümbritsevat olukorda. Kui käes on hämaraim tund ja ees ootab kõige kõvem proovikivi, kas me suudame tõusta ülesande kõrgusele? Kuidas katsumustegatoime tuleme? Kas oleme porgand, muna või kohviuba?
Kõige õnnelikumatel inimestel pole tingimata kõige paremaid asju; nad lihtsalt kasutavad kõige tõhusamalt ära seda, mis nende teele satub. Kõige eredam tulevik põhineb alati unustatud minevikule; me ei saa elus edasi minna enne seda, kui oleme lahti lasknud kunagistest ebaõnnestumistest ja südamevalust.
Ela nii, nagu ütleb vana kõnekäänd: „Me sündisime nuttes, samal ajal kui kõik meie ümber naeratasid. Me peame elama nõnda, et elu lõpul oleksime meie need, kelle näol on naeratus, samal ajal kui kõik meie ümber nutavad.“
Allikas: Dale Carnegie „Kuidas vabaneda stressist ja muretsemisest“, kirjastus Pilgrim
