See, kas oleme universumis ainukesed, on üks meie põhilisi suuri eksistentsiaalseid küsimusi. Tuhandeid aastaid otsisid sellele vastust vaid filosoofid ja teoloogid, kuid 50 aastat tagasi jõudis see ka teadusesse. 1960. aasta aprillis hakkas USA astronoom Frank Drake raadioteleskoobi abil uurima, kas meie poole võiks olla teel signaale maavälistest tsivilisatsioonidest. Maavälise elu otsimine sai tuntuks SETI (Search for Extraterrestrial Intelligence) nime all ning tänaseks on saanud sellest rahvusvaheline ettevõtmine, millega on seotud mitmete riikide teadusasutused. Kui üksikud anomaaliad kõrvale jätta, ei ole raadioastronoomide instrumendid püüdnud kinni aga midagi peale kõhedust tekitava vaikuse. Kas on siis inimkond tõesti ainuke tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioon kogu universumis? Või otsime me lihtsalt valet asja, valest kohast ja valel ajal?
SETI sündis raadioastronoomia kiire sõjajärgse arengu tulemusena ning sellele aitas tublisti kaasa ka mõistmine, et raadioteleskoobi abil on võimalik piiluda ka teiste tähtede juurde. 1959. aastal ilmus ajakirjas Nature märgilise tähtsusega artikkel, kus Giuseppe Cocconi ja Philip Morrison kutsusid teadlasi üles taevast süstemaatiliselt uurima, et leida märke maavälistest raadiosignaalidest (184 844). Esimesena asus tegutsema Drake, kes kasutas oma otsinguteks 26 meetrise läbimõõduga Lääne-Virginias Green Bankis asuvat raadioteleskoopi, ning peagi liitusid temaga entusiastid ka teistest riikidest.
Praegu koordineerib lõviosa nende tegevusest Californias, astrobioloogiale spetsialiseerunud NASA Ames Laboratory lähedal asuv SETI Instituut. Uuringuid rahastatakse pea terves ulatuses erasektori vahenditest. SETI au ja uhkus on raadioteleskoop ATA (Allen Telescope Array), mis koosneb 350st omavahel ühendatud väikeantennist, mida hetkel Põhja-Californiasse ehitatakse ning mis on saanud nime oma peamise rahastaja, Microsofti kaasasutaja Paul Alleni järgi. Hetkel on töökorras 42 antenni. Olemas on ka väike optiline SETI programm, mis otsib põgusaid laservalguse sähvatusi, ning loomulikult ei tohiks unustada ka arvukaid asjaarmastajaid, kes osalevad internetipõhistes projektides, nagu SETI@home.
SETI ideed aitas suuresti populariseerida ka karismaatiline Cornelli Ülikooli planetoloog ning raamatu “Kontakt” autor Carl Sagan. Tema teosest vändati hiljem ka Hollywoodi film, kus peaosa mängis Jodie Foster, kes kehastas maavälise päritoluga sõnumi kinni püüdnud raadioastronoomi. Sagan uskus, et kusagil galaktikas võib eksisteerida omakasupüüdmatu tsivilisatsioon, kes saadab Maa poole raadiosignaale, et meile kosmilist tarkust jagada või meiega dialoogi astuda. See on kahtlemata meeliülendav visioon, kuid on see ka usutav?
Sagani teooria põhiprobleemiks on see, et kui maavälised olendid tõepoolest kusagil eksisteerivad, pole neil kõigi eelduste kohaselt aimugi, et Maa on koduks raadiolaineid kasutada mõistvale tsivilisatsioonile. Oletame näiteks, et meist 500 valgusaasta kaugusel asub arenenud tsivilisatsioon – see on väga lähedal isegi optimistilike SETI standardite kohta – kuid ükskõik kui arenenud nende tehnoloogia ka poleks, näeksid nad Maad ikkagi sellisena kui see oli aastal 1510, ammu enne tööstusrevolutsiooni. Põhimõtteliselt võiksid nad küll märgata jälgi põllumajanduslikust tegevusest ja ehitustöödest, nagu Suur Hiina müür, ning võiksid oletada, et mõne sajandi või aastatuhande möödudes jõuaks me ilmselt raadioastronoomiani, kuid sellegi poolest ei oleks neil mõtet hakata meile signaale saatma enne, kui nendeni on jõudnud kinnitus sellest, et me oleme eetris. Selliseks kinnituseks oleksid meie esimesed raadiosignaalid, mis ei jõua aga nendeni veel vähemalt 400 aastat. Nende esimeste sõnumite saabumiseks kuluks veel 500 aastat. Sagani stsenaarium võib osutuda niisiis võimalikuks alles tuhande aasta pärast.
On siis SETI vaid ajaraisk? Mitte tingimata. Universumis võib olla ka raadiosignaale, mida me suudame kinni püüda. Kahjuks ei ole Maa suurimad antennid hetkel veel nii tundlikud, et suudaksid kinni püüda teiste tähtede juures asuvaid telesaatjaid ning kui meie galaktika ei kubise just fanaatiliselt omavahel raadio teel sõnumeid vahetavatest tsivilisatsioonidest, on äärmiselt ebatõenäoline, et me satume juhuslikult mõnele teisele planeedile suunatud signaali peale. Palju realistlikum oleks loota, et mõni maaväline tsivilisatsioon on ehitanud võimsa raadiomajaka, mis saadab signaale üle galaktika tasandi nagu tuletorn. Sellisel ehitisel võiks olla mitmeid funktsioone: see võiks olla mälestussammas ammukadunud kultuurile; viis endale tähelepanu juhtida ning teistega kontakti astuda; kunsti, kultuuri või usuga seotud sümbol või hoopiski kosmiline grafiti. See võiks olla ka hädasignaal või tuletorni sarnane hoiatus.
Aastate jooksul on registreeritud mitmeid seni seletamatuid raadioimpulsse. Kuulsaim neist oli niinimetatud Wow! signaal, mille püüdis Ohio State University Big Ear raadioteleskoobi abil kinni Jerry Ehman 1977. aasta 15. augustil. Signaal kestis 72 sekundit (üsna pikk impulss) ning seda pole seni rohkem püüda õnnestunud. Ehman avastas selle antenniarvuti väljatrükki uurides ning oli nii elevil, et kritseldas lehe servale “Wow!”. Signaali pole seni suudetud põhjendada ei ühegi inimkäte loodud ega ka loodusnähtusega.
Paraku ei ole meie praegune raadioastronoomia võimalike raadiomajakate leidmiseks just eriti sobiv. SETI standardlähenemine on jälgida paljutõotavat tähte poole tunni jooksul, kattes samaaegselt miljardeid madala sageduse (109 Hz) alas asuvaid 1 Hz kanaleid. Vaatlustulemusi analüüsitakse tarkvara abil, mis on võimeline tuvastama kitsas lainepikkuste vahemikus kiirgavaid pideva spektriga allikaid. Kui mõni selline leitakse, teevad astronoomid inimkonna loodud signaalide välistamiseks rea kontrollkatseid: näiteks suunavad nad teleskoobi sihtmärgilt eemale ja uuesti tagasi, et näha kas signaal kaob ja ilmub taas ning võtavad tulemuste kinnitamiseks appi teisegi teleskoobi.
Kahjuks võtab see kõik aga aega: raadiomajaka põgusat signaali ei ole kuidagi võimalik üle kontrollida ning on võimalik, et see ei kordu kuid või isegi aastaid. Suure tõenäosusega heidetakse see kõrvale kui looduslikku päritolu fenomen või liigitatakse lihtsalt lahendamata mõistatuste alla. Ideaalis peaks raadiomajakate otsimiseks kasutama spetsiaalselt selleks otstarbeks kohandatud instrumentide parki, mis jälgiks pidevalt Linnutee täherikast piirkonda. Just selles galaktikaosas on peidus meie vanimad tähed ning võibolla ka vanimad ning rikkaimad tsivilisatsioonid. Sellise kaliibriga projekti lähitulevikus aga ilmselt loota ei ole.
Drake’i võrrand
Kui Frank Drake SETIga algust tegi, kirjutas ta üles võrrandi, mis aitaks arvutada meiega suhtlemiseks võimeliste tsivilisatsioonide potentsiaalset hulka, N. Tegemist ei ole traditsioonilise matemaatilise võrrandiga, pigem on see viis väljendada meie teadmatust. Drake’i võrrand on N = R*fpxneflfifcL, kus R* on aasta jooksul galaktikas tekkivate Päikese-sarnaste tähtede arv, fp on planeete omavate tähtede osakaal neist tähtedest, ne on Maa-tüüpi planeetide keskmine arv planeedisüsteemis, fl märgib nende planeetide osakaalu, kus tekib elu, fi on nende planeetide osakaal, kus bioloogilise evolutsiooni käigus tekib intelligentne eluvorm, fc on intelligentsete eluvormidega planeetide osakaal, kes suudavad jõuda vajaliku tehnoloogia ja suhtlusoskuseni, ning L on sellise tsivilisatsiooni keskmine eluiga.
Osasid muutjaid, nagu näiteks planeete omavate tähtede osakaalu, teame me tänaseks juba üsna hästi – astronoomide hinnangute kohaselt on fp suurem kui 0.5. 2009. aasta mätsis käivitatud NASA Kepleri missioon peaks samuti varsti tulemusteni jõudma ning andma meile ettekujutuse Maa-tüüpi planeetide osakaalust i.e. ne. N väärtust hoiavad aga endiselt ebamäärasena tundmatud fl ja fi. Teadlased pole suutnud välja tulla ühegi usutava teooriaga elu tekkimise kohta ning seega on ka selle tõenäosuse tuletamine mõttetu. SETI algusaegadel usuti, et elu tekkimine Maal oli vaid äärmiselt õnnelik juhus – väga ebatõenäoline keemiaõnnetus, mille sarnase juhtumine meile jälgitavas universumiosas oleks puhas ime. Tänaseks oleme jõudnud teise äärmusesse ning paljud astrobioloogid kinnitavad, et elu tekib üsna kergesti ja kui planeedil on sarnased tingimused kui Maal, on see peaaegu vältimatu. Kui neil on õigus, peaks meie galaktika asustatud planeetidest lause kubisema. Nobeli preemia saanud bioloog Christian de Duve on selles isegi nii kindel, et kutsub elu lausa “kosmiliseks imperatiiviks”.
Bioloogilise paratamatuse hüpotees on küll populaarne, kuid kahjuks pole senised vaatlused seda kinnitanud. Hüpoteesi tõestamiseks on aga ka üks moodus, mis ei nõua elu avastamist mõnelt teiselt planeedilt. Kui elu tõepoolest Maaga sarnaste tingimustega planeetidel nii varmas tekkima on, siis ei leia me ju kusagilt nii Maa-sarnast planeeti kui Maa ise ning seetõttu peaks elu meie koduplaneedil mitmeid ja mitmeid kordi tekkinud olema. Kas me suudame vastupidist tõestada?
Tuleb välja, et tegelikult pole seda keegi veel õieti uurinudki. Suurema osa meie elusloodusest moodustavad mikroorganismid ning selle valdkonnaga on bioloogid vaid põgusalt tutvuda jõudnud. Mikroorganismide maailmast on leitud väga veidraid isendeid, kelle hulka kuuluvad ka näiteks niinimetatud ekstremofiilid, kes elutsevad sellises keskkonnas, mis oleks enamikele teistele organismidele surmav, kuid seni on suudetud nad liigitada siiski meiega samasse “elu puusse”. Sellest ei maksa aga ennatlikke järeldusi teha. Nimelt on bioloogide otsimismeetodid kohandatud standardse elu leidmiseks ning kõik radikaalselt teistsuguse biokeemiaga mikroorganismid on võinud nii ka lihtsalt kahe silma vahele jääda. Paari viimase kuuga on huvi “varibiosfääri” kuuluvate alternatiivsete eluvormide otsimise vastu aga järsult kasvanud. Varibiosfääri all mõistetakse seni avastamata mikroorganismide elukonda, mis eksisteerib kõrvuti (ja võib-olla ka läbipõimunult) meile juba tuntud Maa biosfääriga, kus elavad meist sootuks erineva biokeemiaga organismid – varibiosfääris võiks eksisteerida elu, kuid mitte selline, mida me kõik teame ja tunneme. Kui tuleks välja, et Maal on tekkinud elu nullist rohkem kui üks kord, oleks kosmilise imperatiivi teooriaga juba raske vaielda – oleks tõepoolest äärmiselt ebatõenäoline, kui Maal oleks tekkinud elu mitmeid kordi, kuid kõikidel teistel Maa-tüüpi planeetidel mitte kordagi.
Ka juhul, kui elu oleks universumis tavaline nähtus, ei pruugiks mõistuslik elu – Drake’i võrrandis fi – seda tingimata olla. Bioloogid ei jõua kuidagi üksmeelele, kas intelligentsus on sama tähtsusetu kõrvalekalle nagu elevandi lont või kuulub selliste tunnuste alla nagu tiivad ja silmad, mis täidavad sedavõrd elementaarset bioloogilist rolli, et evolutsioon on neid üha uuesti ja uuesti “leiutanud”. Bioloogide erimeelsustele vaatamata teame me aga, et kui elu kusagil tõepoolest arenema hakkab, on tal võimalus intelligentsuseni jõudmiseks siiski olemas. Kõige mõistatuslikumaks tundmatuks Drake’i võrrandis jääb aga ikkagi fl. Kuni me seda osakaalu täpsemini ennustada ei suuda, on ka N numbrilise väärtuse arvutamine üsna ulmemaiguline tegevus.
Intelligentsuse märgid
Ka siis, kui inimkonna lootus teistelt planeetidelt sõnumit saada osutub ebareaalseks, võime me alati proovida koguda kaudseid tõendeid, mis viitaksid sellele, et me pole universumis siiski päris üksi. Ainus, mille põhjal võime järeldada, et mõistuslik elu ka väljaspool Maad eksisteerib (või on kunagi eksisteerinud), on nende tehnoloogiline jalajälg. Kuna aga maavälise tipptehnoloogia üksikasju ei ole meil kuidagi võimalik teada, peaks see uurimissuund suuresti oletustel põhinema. Pealegi ei pruugi maaväline tsivilisatsioon ennast teadlikult “reklaamida”, nii et nende tegevuse jäljed võivad olla vaevu märgatavad ning nende avastamiseks läheks vaja äärmiselt keerukaid teaduslikke meetodeid.
Vaid paari tuhande aastaga on inimkond meie planeeti tundmatuseni muutnud – võimalik, et mitme miljoni aasta vanune tehnoühiskond on jätnud jälje ka oma astronoomilisse keskkonda. Juba üsna kaua aega tagasi pakkus füüsik Freeman Dyson välja võimaluse, et energianäljas tsivilisatsioon võib luua oma ematähe ümber kesta, mis suurema osa selle kiirgusest kinni püüaks. Kui selline “Dysoni sfäär” tõepoolest kusagil eksisteeriks, peaks see infrapuna uuringutel eristatav olema. Jälgi sellistest ehitistest on küll otsitud, kuid seni pole midagi leitud (täpsemalt on seda kirjeldatud ingliskeelses artiklis “The search for astroengineers”).
Astrotehnilisi projekte võib olla ka teistsuguseid. Näiteks võidakse ematähe omadusi vastavalt oma vajadustele muuta. Mõni meie terava silmaga astronoom paneks sellega kaasnevaid anomaaliaid tähe spektris ja soojuskiirguses kindlasti tähele. Ilmselt suudame tulevikus tööstuslike saasteainete või teiste planeedi atmosfääris leiduvate ebatavaliste molekulide abil avastada ka planeedi pinnal toimunud muutusi. Peagi peaks Kepleri missioon andma meile rea Maa-tüüpi Päikesesüsteemi väliseid planeete, mida tulevikus sellise kosmoses asuva optilise süsteemi abil uurida saaks. Loomulikult tuleb arvesse võtta ka seda, et maaväline tsivilisatsioon võib toota hoopis teistsuguseid kõrvalsaadusi kui inimkond – võib-olla on nendeks petaelektronvoltides (1015 eV) iseloomustatavad ülisuure energiaga neutriinod või aine ja antiaine annihilatsioonireaktsiooni käigus tekkinud jõulised gammakvantide sähvatused, mille kontsentratsioon on looduslikust allikast pärinemiseks liiga suur.
Palju lihtsam oleks leida maavälise tehnoloogia jälgi meie enda lähiümbrusest. 1950. aastast pärineb Enrico Fermi kuulus väljaütlemine, et kosmoselendudega tegeleval tsivilisatsioonil kuluks galaktika asustamiseks vaid tühine osa galaktika vanusest ning Maa “üle võtmiseks” oleks piisanud juba ühest ainsast sellisest koloniseerijate tsivilisatsioonist ja see oleks pidanud toimuma juba kaua aega tagasi. Kuna Maal maavälise tsivilisatsiooni esindajaid ei ole, tegi Fermi sellest järelduse, et neid ei saa olla ka kusagil mujal – seda hakati kutsuma “Fermi paradoksiks”.
Kõige lihtsam on selle peale muidugi öelda, et tulnukaid pole olemas, kuid Fermi paradoksile on pakutud mitmeid teisigi seletusi. Näiteks võib kosmoses reisimine olla liiga kallis või ohtlik, et sellega riskida või on äkki hoopis paratamatu, et maavälised tsivilisatsioonid hävitavad ennast ise enne, kui teiste planeetide koloniseerimiseni jõuavad. Üks palju huvipakkuvam ja edasist uurimist väärt võimalus on aga see, et tähtedevaheline ränne on toimunud ja toimub ka praegu, kuid seda palju keerulisema loogikaga, kui Fermi seda ette kujutas. George Masoni ülikooli majandusteadlane Robin Hanson kasutab tähtedevahelise rände kujutamiseks majandusel põhinevat migratsioonimudelit, mille puhul tsivilisatsioonid levivad oma koduplaneedilt väljapoole ning koloniseerivad teisi – mõned jäävad paigale, teised liiguvad edasi – moodustades nii keeruka asunduste ja nende vahelise liikumise võrgustiku, kus migratsioon on alati suurim pidevalt tundmatute territooriumite asustamisega tegelevatel äärealadel. Hansoni mudeli põhjal võib olla võimalik, et migratsioonilaine on meie regioonist juba kord üle käinud, kuid kohe jälle edasi liikunud ning õnne korral jätnud oma kohalolust maha ka jälgi (esemeid, tööstusjäätmeid või märke kaevandamistegevusest).
Millal võis see laine meid tabada? Üks põhilisi ohte, mis meid maavälise elu otsimisest mõeldes varitseb, on kiusatus võtta arvesse vaid meie lähiminevikku. Päikesesüsteemi vanus moodustab aga vaid murdosa meie galaktika vanusest ning Maa-tüüpi planeedid võisid eksisteerida juba miljardeid aastaid enne Maa tekkimist. Kuni pole suudetud tõestada vastupidist, peaksime seetõttu eeldama, et tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonide esilekerkimise sageduse tõenäosusjaotus on miljardite aastate jooksul enam-vähem ühtlane olnud. Sellisel juhul ei peaks migratsioonilainet otsima mitte tuhandete ega miljonite, vaid lause miljardite aastate tagant.
Teisisõnu – on täiesti mõeldav, et keegi külastas meie Päikesesüsteemi näiteks kolm miljardit aastat tagasi. Kui tõenäosusjaotuse hajuvus aja jooksul väheneb (mis tundub isegi rohkem tõenäoline), on vast täpsem paigutada võimalik migratsioonilaine kümnete või sadade miljonite aastate tagusesse aega. Võimalus, et maavälised olendid on meid külastanud aga viimase paari tuhande aasta jooksul – nagu enamikes ulmekirjanduslikes teostes ja filmides – on aga kaduvväike ning sellisel juhul oleks tegemist juba äärmiselt harukordse kokkusattumusega. Miks oleks keegi pidanud siia sattuma just siis, kui meie tsivilisatsioon õitsele puhkes?
Maaväliste tsivilisatsioonide jäetud jäljed
Kui maavälised olendid oleks meid tõesti sada mijonit aastat tagasi külastanud, siis kas mõni märk nende siinviibimisest võiks olla ka tänaseni säilinud? Kõik Maa pinnale jäetu oleks tänaseks erosiooni, laamtektoonika, liustike ja muude loodusnähtuste tõttu tõsiseid kahjustusi saanud. Jäljed kaevandamistegevusest võiksid aga siiski mingil määral alles olla, kuigi ka need oleks ilmselt kivimikihtide alla peidetud ning nende avastamine võimalik vaid põhjalike geoloogiliste uuringute käigus. Maale või Kuule (mis oleks veelgi parem variant) maetud esemed võivad olla kergesti kahe silma vahele jäänud. Tuumaplahvatustest või -tehnikast maha jäänud radioaktiivsed isotoobid võivad aga minna kirja kui geoloogilised anomaaliad.
Komeedid ja asteroidid oleks võinud olla maavälisele tsivilisatsioonile heaks tooraineallikaks ning seetõttu võiks neil leiduda jälgi meie külaliste tegevusest (teatud ebaharilike puudumiste ja distributsioonide näol). Ilma põhjalike otsinguteta oleks asteroidide vöös olevaid maavälise päritoluga tehnorajatisi aga ülimalt raske märgata. Maavälise tipptehnoloogia abil oleks olnud võib-olla võimalik kasutada ka eksootilisi energiaallikaid, nagu tumeaine või magnetmonopolid. Arvatakse, et Suure Paugu käigus tekkis arvukalt monopoli osakesi, kuid paljudest katsetest hoolimata pole neid õnnestunud kordagi leida. Seda seletatakse enamasti inflatsiooniteooriaga, mille kohaselt leidis universumi esimestel hetkedel aset ülikiire inflatsiooniline paisumine ning seetõttu kahanes monopolide tihedus peaaegu nullini. Inflatsiooniteooriat pole suudetud aga tõestada ning kui monopole universumis mingi mõistliku tihedusega siiski esineks, oleksid nad ideaalseks energiaallikaks. Põhja- ja lõunamonopolid oleks üksteise antiosakesed ning neid saaks panna annihileeruma. Kuna nende oletatav mass on 1015 korda suurem kui prootonil, oleks annihilatsiooni käigus vabanev energiahulk tohutu. Kui maavälise tehnoloogia abil oleks kõik meie piirkonnas asuvad monopolid ära kasutatud, seletaks see ka seda, miks me neid leida ei suuda. Loomulikult on selline seletus äärmiselt ebatõenäoline, kuid see annab meile ettekujutuse asjadest, mille suhtes tuleks meil eriti tähelepanelik olla: millegi puudumine kohas, kus see peaks olema või millegi olemasolu kohas, kus seda olla ei tohiks.
Üks idee, mida SETI-ga tegelevad teadlased katsetada tahavad, on otsida maavälist päritolu eset Päikese-Maa süsteemi stabiilsetest Lagrange’i punktidest L4 ja L5 – need on kohad, kus asuv objekt suudab Päikese ümber tiirleva Maaga sammu pidada. Maavälise tsivilisatsiooni poolt sinna saadetud kosmosesond või ekspeditsiooni jäetud seireseade võiks sinna rahulikult ankrusse jääda ning tema orbiiti poleks vaja ilmaski korrigeerida. On neid, kes arvavad, et selline sond võiks proovida meiega isegi raadio või Interneti teel ühendust võtta. Kui selline asi peaks kunagi juhtuma, oleks see hea näide sellest, kuidas SETI-t pärssivast valguse kiiruse lõplikkuse probleemist kavalalt mööda hiilida.
Maavälise tsivilisatsiooni ekspeditsioon või migratsioonilaine oleks võinud muuta ka Maa mikrobioloogiat ning võib-olla luua isegi oma varibiosfääri, mis oleks aidanud neil kaevandatud maavarasid töödelda, siinset keskkonda muuta või energiat toota. Ka järeltulevatele põlvedele sõnumi jätmiseks oleks võib-olla mõistlikum sisestada see mikroorganismide genoomidesse kui investeerida signaale saatvasse raadiomajakasse. Viiruste või elavate rakkude teabehoidlatena kasutamisel on mitmeid eeliseid: bioloogilised nanosüsteemid oskavad end ise kopeerida ja parandada ning võivad säilitada informatsiooni miljoneid aastaid. On olemas isegi geenid, mis pole rohkem kui miljardi aasta jooksul peaaegu üldse muutunud.
Postbioloogiline intelligentsus
SETI üle teoretiseerimist piirab meie antropotsentrism – kalduvus eeldada, et otsitav maaväline tsivilisatsioon on 21. sajandi inimkonna sarnane. Mitme miljoni aastase ajalooga tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonide ettekujutamisel viib meie kohalike olude aluseks võtmine aga pea kindlasti eksiteele. Kõige kaheldavam oletus, mis sellistel eeldustel tehtud, on vast see, et maavälise elu puhul on tegemist lihast ja luust olenditega. On vägagi võimalik, et bioloogiline intelligentsus on vaid üks intelligentsuse arengu faasidest – isegi Maa puhul pole ju keeruline ette kujutada, et tehisintellekti osatähtsus meie ühiskonnas suureneb ning tulevikus võidakse inimeste konstrueeritud andmetöötlussüsteemid ja geneetiliselt muundatud neurovõrgustikud ühendada, et luua uued “mõtlevad süsteemid”, mis ületaks mitmekordselt inimeste intellektuaalseid võimeid.
Me ei oska aimatagi, millised võiksid olla selliste olendite prioriteedid või tehnoloogilised nõudmised. Võib tulla välja, et universumi võimsaimad mõtlevad süsteemid on kvantarvutid – Nobeli preemia saanud füüsik Frank Wilczek on kutsunud seda “kvintelligentsiks”. Säärased olendid võivad olla väikesemõõtmelised, kaduvväikese energiavajadusega ning asuda galaktikatevahelises ruumis, et kasutada ära sealset madalat temperatuuri. Sellisel juhul oleks nende tehnoloogiline jalajälg niivõrd tagasihoidlik, et me poleks võimelised seda märkama.
Hiljuti meie hulgast lahkunud kirjaniku ja futuristi Arthur C Clarke’i sõnul on piisavalt kaugele arenenud tehnoloogia võrreldav mustkunstiga. Seetõttu on oluline avardada oma mõttemaailma, et näha maavälises tehnoloogias enamat kui vaid maapealse tehnoloogia edasiarendust ning hakata otsima intelligentsuse jälgi kandvaid süsteeme ja protsesse. Pärast 50 aastat kestnud konventsionaalseid SETI uuringuid, on tulnud aeg raadiosignaalidest kaugemale vaadata. Me peaksime võtma kasutusele kõikvõimalikud teaduslikud meetodid, alustades genoomikast ja lõpetades neutriinoastrofüüsikaga, ning otsima Päikesesüsteemist ja meie galaktikaosast vähimaidki märke siin kunagi olnud või praegugi olevatest kosmilistest külalistest.
SETI on äärmiselt põnev ning pakub huvi ka laiemale avalikkusele. Kui selle käigus midagi leitaks, oleks see kahtlemata pöördeline hetk inimkonna ajaloos. Kahjuks on nende otsingute subjekt aga niivõrd abstraktne ja oletustel põhinev, et see on ebatavaline isegi kaasaegse teoreetilise füüsika standardite järgi, ning võib vabalt juhtuda, et otsitavat polegi olemas ning kogu ettevõtmine on olnud vaid üks suur ajaraisk. Kuid nagu Cocconi ja Morrison oma märgilise tähtsusega artiklis kirjutasid – kui me ei vaevu maaväliseid mõistuslikke olendeid otsima, ei ole meil võimalik neid ka kunagi leida.
Autor: Paul Davis
Allikas: www.fyysika.ee
