Paljud meist usuvad ikka veel, et armastavaks inimeseks saamise nimel tuleb vaeva näha, kuid see tähendab elu duaalsuses, sest seal eksisteerivad andja ja saaja. Mõistmine, et me oleme armastus, tõuseb sellest hoopis kõrgemale. See tähendab arusaama, et sinu ja minu vahel ei ole eraldatust ja kui mina tean, et olen armastus, siis tead seda ka sina. Kui mina hoolin endast, siis tunnen automaatselt sama ka sinu vastu!
Surmaläheduse seisundis taipasin, et kogu universum on üles ehitatud tingimusteta armastusele ja mina olen selle väljenduseks. Iga aatom, molekul, kvark ja tetrakvark koosneb armastusest. Ma ei saagi olla midagi muud, sest armastus on minu essents ja kogu universumi olemus. Isegi näiliselt negatiivsed asjad on kõik selle lõpmatu, tingimusteta armastuse spektri osad. Universaalne elujõud ongi armastus ja mina koosnen universaalsest energiast! Seda taibates sain aru, et ma ei pea püüdma saada kellekski teiseks, selleks et olla midagi väärt. Ma juba olen see inimene, kelleks üritasin saada.
Niisiis, kui me teame, et oleme armastus, ei pea me vaeva nägema, et olla teiste vastu armastavad. Selle asemel tuleb meil vaid endale truuks jääda ja meist saavad armastava energia vahendid ning armastav energia puudutab igaüht, kellega kokku puutume. Armastuseks olemine tähendab sedagi, et olen teadlik oma hinge eest hoolitsemise vajalikkusest, hoolin oma vajadustest ega aseta end alati viimasele kohale. See lubab mul olla endale truu igal ajal ning kohelda end täieliku austuse ja lahkusega. Samuti lubab see mul näha seda, mida võib tõlgendada kui ebatäiuslikkust või vigu, kuid sealjuures kriitikat tegemata, nähes vaid võimalusi tingimusteta armastusega kogeda ja õppida.
Minult küsitakse, kas on võimalik end liiga palju armastada. Kust jookseb piir, küsitakse, kust alates on tegu isekuse või egoismiga? Minu meelest pole selline asi võimalik. Pole olemas mingit piiri. Isekus tuleneb enesearmastuse puudumisest. Meie planeet kannatab selle käes, nii nagu meie, inimesedki. Sellega kaasneb liiga palju ebakindlust, kriitikat ja tingimuste seadmist. Selleks et kellestki tõesti tingimusteta hoolida, pean samamoodi tundma enda suhtes. Ma ei saa anda seda, mida mul pole. Kui ütlen, et hoolin kellestki rohkem kui iseendast, siis pole see reaalne ja tähendab, et ma vaid näitlen.
Kui olen armastus, siis ei tunne ma kunagi kurnatust. Kui soovin tunda, et minust hoolitakse või tahan oma võrratust teistega jagada, siis pole vaja, et inimesed mingil teatud viisil käituksid. Nad saavad automaatselt minu armastust, sest ma olen mina ise. Ja kui ma ei kritiseeri ennast, siis ei arvusta ma ka teisi.Selle valguses olen õppinud, kui tähtis on, et väljakutsetele vastates ei oldaks enda vastu karm. Sageli ei ole probleem tekkinud konflikti põhjuses, vaid hoopis kriitikas, mida enda suhtes teen. Kui ma ei ole enam enda halvim vaenlane, siis väheneb kiiresti ka hõõrumine mind ümbritseva maailmaga. Muutun sallivamaks ja leppinumaks.
Kui me kõik teadvustame endile oma võrratust, siis ei tunne me vajadust teiste üle võimutseda ning me ei luba ka enda üle võimutseda. Kui ma ärkasin oma lõpmatusse minasse, siis hämmastas mind mõistmine, et mu elu võib olla dramaatiliselt erinev pelgalt tänu arusaamale, et olen armastus, olen seda alati olnud. Ma ei pea mitte midagi tegema, et seda väärida. Selle taipamine tähendab, et töötan koos elujõu energiaga, samas kui armastuseks olemise näitlemine on sellele energiale vastu töötamine.
Mõistmine, et olen armastus, on olnud kõige tähtsam õppetund, mis on vabastanud mind kõigist hirmudest. Ja see päästis mu elu.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Anita Moorjani raamatust “Minu imelise tervenemise lugu”.
Tõsielulistel sündmustel põhinevas raamatus kirjeldab Anita Moorjani, kuidas tema keha hakkas pärast neli aastat kestnud võitlust vähiga kurnatult üles ütlema. Pahaloomuline haigus oli vallutanud kogu organismi. Samal ajal kui Anita elunditalitlus lakkas, jõudis naine erakordsesse surmalähedasse seisundisse, milles mõistis enda tõelist väärtust ja oma haiguse tegelikku põhjust. Uuesti teadvusele tulles avastas Anita, et tema tervislik seisund oli hakanud kiiresti paranema, ning paari nädala pärast kirjutati ta haiglast välja… ja tema kehas polnud enam jälgegi vähist!
Anita meenutab raamatus oma Hongkongis veedetud lapsepõlve, väljakutseid karjääri rajamisel ja oma tõelise armastuse leidmist; samuti seda, kuidas ta jõudis lõpuks haiglavoodisse, kus trotsis kõiki meditsiinialaseid teadmisi.
Traditsioonilisest hindu perest pärit Anita oli tüdrukupõlves sageli kultuuriliste ja usuliste tavade pillutada. Tänu teispoolsuses kogetule jõudis naine äratundmiseni, et temas endas on vägi tervenemiseks… ja et universum kätkeb selliseid imesid, mida ta poleks iial osanud ettegi kujutada.
Raamatus “Minu imelise tervenemise lugu” jutustab Anita avameelselt sellest, mida ta õppis oma haiguse, tervenemise, hirmude, armastuse ja igas inimeses leiduva võrratu olevuse kohta.
Enne vähidiagnoosi töötas ANITA MOORJANI aastaid ärimaailmas. Tema imepärane ja liigutav surmalähedane kogemus muutis täielikult naise ellusuhtumist. Tema praegust tööd mõjutab teispoolsuses leitud mõistmise sügavus.
