Üks tema kliente on muu hulgas joviaalne meediaärimes Ants, kelle prototüübi eesnimi on teadagi Hans. Ühel õhtul avastab Mark puhtjuhuslikult teabeagentuuri kodulehele eksinud infokillu, mille oskuslik kasutamine võib ta püstirikkaks teha. Äkki seisab ta silmitsi ahvatlusega, mis seab tema ette hulga riskantseid valikuid. Lugejale peab kohe ütlema, et see raamat ei ole börsimaakleri töö kirjeldus, vaid lugu inimesest, kelle isiklik rikkus kasvab ülikiiresti ja kelle arusaamad elust selle tõttu muutuvad. Peategelase ahnus ja kiusatus on nii suured, et ta hakkab üsna pea pidama oma teguviisi ausaks.
Viimane kümnend on toonud me ellu mitmeid muutusi. Enamikust meist on tahtmatult saanud finantsinvestorid, kes päris täpselt ei adu, kuidas kasvab osalus pensionifondis, mis peaks nende vanaduspõlve õnnelikuks tegema. Pankade varahaldusüksused lubavad meie poolt investeeritud raha kasvatada mitmekordseks, aga kuidas nad seda teevad ja kuidas see üldse võimalik on? Käesoleva romaani taustal näemegi mustade klaasmajade salapäraste asukate toimetamisi, nende mõtteid ja eesmärke.
Olete öelnud, et olete ärimees, kellele meeldib kirjutada. Teile kuulus Optima tehas, müüsite selle ära ja olete alates 2010. aastast igal aastal romaani kirjutanud.
Laulva revolutsiooni laineharjal sai minust kodumaise majanduse pühendunud ülesehitaja. Minu rajatud valgustivabrik Optima oli üks esimesi kodumaiseid eksportööre, mis annab tänaseni tööd 30 inimesele. Et meie kaubaautod Lääne-Euroopast tühjalt tagasi ei tuleks, hakkasin importima Itaalia kolleegide toodangut Eesti turu tarbeks. Sündis kaubandusfirma Koduvalgus, mis annab mu perele leiba tänaseni. Olin aktiivne osaline ka kodumaise börsi tekke juures. Uudne, erutav ja pööraselt põnev aeg oli. Lisaks ettevõtlusele ja kirjutamisele sisustan oma aega heategevusega Rotary klubis. Kogun ka Eesti kaasaegset maalikunsti ja väärtveine. Viimaseid ka tarbin aeg-ajalt.
Millised on teie enda suhted portfellihalduritega?
Suhted on olemas, kuid mitte nii töised kui vanasti. Pikki positsioone enam ei hoia ja riskantsetest fondidest olen väikeste muhkudega välja tulnud. Kapitaliturgude toimimine on mulle alati huvi pakkunud ja sellest ka romaani teemavalik. Hästi saab kirjutada ikka asjast, mida põhjalikult tunned, siis tuleb lugu usutav.
Teie romaan räägib inimestest, kes peavad oskama lugeda homseid ajalehti ehk ette teadma, milliste väärtpaberite hinnad hakkavad tõusma. Kui palju te ise aktsiaturge olete jälginud ja praegu jälgite? Ja kas sellest jälgimisest on kasu?
See on küsimus, millele pühendatud sadade autorite teostega võib täita terveid raamatukogusid. Kapitaliturgude 300-aastane ajalugu võimaldab üht-teist üldistada, sest toimunud on pidev kasv ja just sellele on rajatud kaasaegse kapitalismi kasvuootustel põhinev arenguloogika. Investeerimisäri alustades olen minagi õhinal kaasa elanud kodumaise ettevõtluse plahvatuslikule kasvule ja vaimustusega vaadanud oma portfelli paisumist. Kaua see kahjuks ei kestnud ja paaris börsikrahhis sain vaid ahastades pealt vaadata, kuidas mu vara hävis tempoga pool miljonit nädalas. See on omapärane elamus, mida tõesti ei tahaks veel kord kogeda. Börsikursse jälgin endiselt, aga nüüd juba pigem harjumusest.
Samas ütleb romaanis ju üks majandusteadlane: “Analüütikuid läheb meil vaja siis, kui tuleb seletada, miks asjad läksid just nii, nagu nad mingil juhul poleks tohtinud minna. Siis kirjeldavad nad juhtunut viiekümne võõrsõnaga.”
Üleilmastumine on toonud kaasa kapitali suurema seotuse, mis väljendub kukkumiste – mida ikka juhtub – võimendumises ja doominoefektis. Mõistagi annavad analüütikud endast parima ja püüavad võimalikke karisid vältida, kuid muutlik aeg on lisanud nende valemitesse hulganisti tundmatuid suurusi majandusväliste poliitiliste pingete näol, mis loogikale hästi ei allu. Sellepärast tundub mõnikord õigus olevat neil, kes väidavad, et portfelli koostamisega saab edukalt hakkama ka seotud silmadega ahv, kes börsiosaliste nimekirja pihta nooli loobib.
Töötasite aastakümneid insenerina, olete töötanud Põlva MEKis ja olnud Rapla MEKi juhataja. Kas mäletate, milliseid raamatuid te siis nõukogude ajal lugesite?
Kuna kasvasin sõjaväe- ja raudteelinnas Tapal ning õppisin Moskvas, lugesin palju vene kirjandust originaalkeeles. Tol ajal olid mu lemmikud Sorokin ja Bulgakov. See oli ka aeg, mil tegin oma esimesed sammud tõlkijana, vahendades kirjandusajakirja Neva põnevuslugusid meie ajakirjandusele joonealuste tarvis.
Millised klassikud kuuluvad kirjanduses teie lemmikute hulka?
Erinevatel aegadel erinevad autorid. Eks vist iga poisi noorukiks kujunemine käis koos Athose, Porthose ja Aramisega. Hiljem vaimustas mind H. M. Remarque, siis tulid Arthur Hailey bestsellerid, millest olen palju õppinud. Praegu köidab W. S. Maugham oma sügavmõttelisuse ja põhjalikkusega.
Kas mõni elav Eesti kirjanik teeb kadedaks, et küll kirjutab hästi?
Kadedus pole mulle omane iseloomujoon, aga minu siiras imetlus kuulub Tõnu Õnnepalule. Lisaks nõtkele keelekasutusele ja imelisele kirjeldamisoskusele on ta ka korralik inimene, kes ütles lahti mõttetust kirjanikupalgast.
Siit võib aru saada, et te ei toeta kirjanikupalga maksmist. Miks?
Looming on inimese intellektuaalse tegevuse kõrgeim vorm, mis alati otsib väljundit. “Tänapäeva” kirjanduskonkursile laekus 62 käsikirja, kirjanike liidu romaanivõistlusele tuli neid üle saja ja Bestselleri konkursile 111. Mitte ühelgi käsikirja saatjal ei saanud olla õigustatud ootust mingilegi tasule, mis tähendab seda, et luuakse ka tasule lootmata. Looming ei jää loomata sõltumata sellest, kas makstakse või ei. Mitte keegi pole mitte kunagi tõestanud raha viljastavat mõju loomingu kvaliteedile, küll aga leidub vastupidiseid näiteid. Seepärast pean “kirjanikupalka” täielikuks mõttetuseks. Kahjuks pole see suurim sõgedus, millega Eesti rumal ja rikas maksumaksja on maha saanud. Neid leidub veel ja mitte vähe.
Palun nimetage mõni viimase aja tõeline lugemiselamus?
Viimase kirjanduselamuse pakkus Marek Kahro romaan “Seal, kus näkid laulavad”. Suurepäraselt komponeeritud lugu, mida ilmestab keeleline nüansirikkus ja leidlike kujundite rohkus, mis muudab teksti ladusalt loetavaks. Konkursi esikoht on tal auga välja teenitud.
Millise eeltöö teete ära enne kirjutama asumist? Ja ilmselt romaani kirjutamiseks peab ka töögraafik olema?
Korralikku töögraafikut pole, aga sellegipärast olen planeerija tüüpi kirjutaja. Alustan siis, kui lugu on paraja aja peas küpsenud ja selged piirjooned omandanud. Esimesena saab mul valmis lõpustseen, selle kirjeldused ja dialoogid. Siis kujundan karakterid, sätin arenguliinid püsti ja panen tegelased tegelema, aga nüüd on neil lõpplahenduse näol kindel siht, mille suunas liikuda.
Kas kirjutate pigem hommikuti või õhtuti?
Kirjutan tavaliselt hommikuti, aga ainult sel juhul, kui mõni seik on mõtteis küpseks saanud. Siis annan sõrmedele valu, kuni stseen on korralikult salvestatud ja tihti juhtub, et pärast ei tee ma enam päevade viisi läpakat lahti, aga siis, ühel hetkel, kui mõni mõte jälle kummitab, on aeg uuesti tööle hakata.
Kas teil on olemas nii-öelda kontroll-lugejad, kes enne ärasaatmist teost lugeda ja hinnata saavad?
Kontroll-lugeja ja kriitik number 1 on mul kodus. Lisaks abikaasale püüan leida ka teisi testlugejaid, eriti kirjeldatava teemaga seotud spetsialiste ja neist on mul palju abi olnud. Mitmed rumalused on õigeaegselt kõrvaldatud.
Kas “Musta klaasmaja” luges ka mõni vastava ala spetsialist?
Jah, spetsialist luges seda ja tegi olulisi parandusi, millest mul palju abi oli. Muidugi oleks ta tahtnud, et mõned võtmetähendusega seigad oleks detailsemalt lahti kirjutatud ja täpsemalt põhjendatud, kuid ma ei tahtnud lugejat kurvilisse finantsmaailma lõplikult ära eksitada ja seetõttu spetsialist minuga päris rahule ei jäänud.
Mis te arvate, kas „mustade klaasmajade” inimeste mõjukus Eestis on kahanemas või kasvamas?
Raske öelda, aga praegu on me rahandusmaastikul toimumas kiired muutused, mis pankadele üksjagu peavalu teevad, aga tarbijat rõõmustavad. Esiteks tuli kamp noori kutte välja ideega teha rahaülekanded poole odavamaks. Nüüd aga on nutikad poisid tulnud lagedale mõttega luua uus pensionifond „Tuleva”, mis pankade kasumeid oluliselt kahandab. Tubli! Oligi aeg seda seiskunud õhku pisut loksutada.
Paljud inimesed on rahahädas. Mida nad on valesti teinud?
Vastaks, kui teaks.
Mida ei tohiks mitte kunagi teha rahaga või seoses rahaga? Millised kiusatused võivad tekkida, nagu tekkisid romaani peategelasel?
Öeldakse, et rahaga on probleeme kahel juhul – siis, kui teda pole, ja siis, kui on, kusjuures viimane mure tundub olema suurem. Rasked ajad on praegu kõigil hoiustajatel, sest pangad intresse ei maksa ja inflatsioon pureb me hoiuseid kui krokodill küülikuid. Suure raha tekitatud kiusatused on olnud teemaks juba antiikaja autoritel ja mul pole siia palju lisada, aga ühte võin küll öelda: rahaga ei tohi inimesel tekkida emotsionaalset sidet. Sentimentaalne side võib meil olla laste ja perekonnaga, ja see on tugev side, aga kui tekib emotsionaalne suhtumine rahasse, siis tähendab see seda, et varsti jääte rahast ilma.
Ja kas teie enda rahaasjad on kogu aeg kontrolli all olnud või on olnud ka valusaid õppetunde?
Kõike olen elu jooksul kogenud, nii võite kui ka kaotusi. Aga nüüd, küpses eas, võin tõdeda, et vaatamata paljudele vigadele olen suutnud säilitada positiivse ellusuhtumise ja võin optimistliku pilguga tulevikku vaadata.
Kas järgmise romaani plaan on juba olemas?
Plaan on olemas ja mõte liigub, kuid teostuseni pole veel jõudnud.
Avo Kulli sulest on varem ilmunud: “Haigla” (2010, võitis Tänapäeva romaanivõistluse), “Kaubamaja” (2011) “Vabrik” (2012), “Reporter” (2013, Tammsaare Albu valla kirjanduspreemia), “Ausammas” (2014).
Elutark.delfi.ee
Loe ka katkendit raamatust: Avo Kulli raamat “Must klaasmaja” haarab lugeja kaasa raha ja inimeste igikestvasse keerukasse suhtesse
RAAMATUESITLUS! Avo Kulli romaani “Must klaasmaja” esitlusele neljapäeval, 12. mail kell 18.00 Tallinna Solarise Keskuse Apollo raamatupoodi. Jaga sündmust sõpradega facebookis.
