Avastust võib pidada Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järjekordseks vaatluslikuks tõenduseks.
Juba aastal 1918, üsna varsti pärast üldrelatiivsusteooria avaldamist, ennustasid Austria füüsikud Josef Lense ja Hans Thirring, et pöörlev massiivne keha moonutab oma ümber aegruumi, ja kui mõni teine keha peaks selle pöörleva keha ümber tiirlema, siis selle teise keha orbitaaltasand ajapikku kaldub.
Argielus on nähtus nii nõrk, et seda pole märgata. Esimest korda mõõdeti seda Maa ümber tiirlevate satelliitide liikumise põhjal alles aastal 2004, aga mõõtmised pidid selleks olema ülitäpsed, sest Maa pöörlemine tekitab nähtust vaid väga nõrgal kujul.
Lõunataevas Kärbse tähtkujus asuv valge kääbus on aga nii suure massiga ja pöörleb nii kiiresti, et tõmbab aegruumi endaga kaasa sada miljonit korda tugevamini kui maakera. Pulsari orbiiditasand seetõttu muutub, kuid siiski mitte nii kiiresti, et see astronoomidele kohe ilma suurema vaevata näha oleks.
Teadlased on avastuseni jõudmiseks pidanud valge kääbuse ja pulsari kaksiksüsteemi hoolega mõõtma paarkümmend aastat. Mõõtmisi on tehtud Austraalias Parkesi Observatooriumi 64-meetrise raadioteleskoobiga.
Et pulsar saadab korrapäraste ajavahemike järel välja raadiokiirguse impulsse, on võimalik kindlaks teha tema liikumine maakera suhtes ja sellest järeldada, milline on ta orbiit. Nii ilmnes ka orbiiditasandi muutus, mis on tõesti vaevumärgatav, ainult 1,7 kaaresekundit aastas.
Avastusest kirjutavad nüüd Eluks vajaliku elemendi tõid Maale komeedid
Eestlastel on nüüd taevas oma täht Koit ja eksoplaneet Hämarik
Astronoomid märkasid teist neutrontähtede kokkupõrget
Betelgeuse tuhmumine võib anda märku peatsest supernoovast
