Ki-Shiatsu – kas imeravim stressi vastu või traditsiooniline teaduspõhine tervendusmeetod?

Inimese keha käega puudutades puudutatakse taevast
(Novalis, saksa filosoof ja luuletaja 1772-1801).

“Minu ees matil lebab inimene, selili, riietes, võõras keskealine naine, keda ma varem kunagi näinud pole. Ta tuli minu juurde ki-shiatsu teraapiasse. Ma istun põlvedel tema kõrval ja asetan oma parema käe tema alakõhule. Päike paistab läbi akna, väljast on kuulda linnulaulu, mis kuulutab saabunud kevadet. Tunda on kevadist lõhna, toas põlevad mõned küünlad.

Perearstikeskuses, kus ma töötan, on kuulda hääli. Kogun ennast, keskendun, rahustan oma hingamise ja meele. Minu käsi on üha soojem ja pehmem. Näen, et naine tunneb ennast üha mugavamalt. Tunnen, kuidas soojus kandub üle naise kehasse. Ma alustan nüüd teraapiaga. Minu käed teavad, kuidas peavad liikuma, milline piirkond kehast vajab tervendavat puudutust kõige enam. Olles mõnda aega töötanud kõhu tsoonidega liigun edasi jalgadele. Naine on sulgenud silmad, ripsmed ei värele, nägu on rahulik. Mõningase aja pärast ohkab ta sügavalt ning hakkab seejärele sügavalt ja ühtlaselt hingama – ta magab! Kuidas on see võimalik: võõras inimene võõras kohas jääb magama?”

Et mõista, miks ki-shiatsu ehk meridiaanide shiatsu teraapia on paljudele inimestele väga lõõgastav, tuleb mõista, kuidas meie närvisüsteem (NS) toimib. Ühte meie närvisüsteemi osa nimetame me autonoomseks, see on autonoomne närvisüsteem. Autonoomne tähendab, vastandina tahtele alluvale NS-le, et me ei saa seda oma tavateadvusega, tahtega juhtida (samas, erinevate meditatsiooni tehnikate abil saab ka autonoomset NS-i mõjutada). Autonoomne närvisüsteem juhib funktsioone meie kehas, mis tagavad selle iseseisva toimimise.

Autonoomne NS on jagatud kaheks: sümpaatiliseks ja ​​parasümpaatiliseks. Kummalgi süsteemil on omad ülesanded, mille eest hoolt kanda: arengualasest vaatepunktist aitab sümpaatiline NS meid peamiselt võidelda ja põgeneda. Kui me oleme silmast-silma vastamise metsloomaga, näljase tiigriga või haavatud pulliga, peab keha kasutama oma potentsiaali üsna kiiresti ja maksimaalselt. Kehas vabaneb adrenaliin (stressihormoon), kopsufunktsiooni suurendatakse nii, et keha suudab rohkem hapnikku omistada, süda peksleb metsikullt, veenides ahenevad või laienevad nii, et vere voolamine kiireneb, mistõttu ka hapniku transporditakse kiiremini kohtadesse, kus seda vaja on. Kehas on kõik maksimaalsele aktiivsusele seatud, et ellu jääda.

Nüüd pole keha organitel enam mingit aega ja valmidust seedimise, eritumise või paljunemise jaoks. Nende tegevuste sooritamiseks oleks praegu vale ja isegi eluohtlik aeg. Tundub loogiline? Alles siis, kui oleme sellest keerulisest olukorrast pääsenud, võitluse või põgenemisega, alles siis saab parasümpaatiline NS oma tegevust uuesti jätkata. Pulss ja hingamine taastuvad, veresooned laienevad ja vabanevad, seedesüsteem hakkab jälle tööle, seedejäägid saavad väljuda, suudame puhata, magada, armatseda.

Meie kaasaegne igapäevane elu ei koosne enam sellistest eluohtlikest olukordadest nagu meie esivanemad kogema pidid. Tänapäevased ohud võivad olla aga kohati veelgi hullemad, sest muutused on sagedasemad ja tihti pole enam võimalik ohtu ja turvalisust üksteisest eristada.

Tänapäeva inimene kogeb erinevaid “ohte” ja seda me nimetame stressiks! Kooli stress, töö stress, vaba aja stress, suhte stress, puhkuse stress, stress laste, vanemate-, naabrite-, ülemuste-, autojuhtide-, jne. stressid. Hirm ebaõnnestumise, aktsiakursi kukkumise, raha kaotamise, töökaotuse, soovimatu raseduse jne. pärast. Kuigi tegemist pole otseselt ohuga looduse poolt meie eksistentsile, reageerib sümpaatiline NS stressiga, sest see on tema ülesanne.

Ta seab inimese keha-vaimu-hinge kompleksi suurenenud valmisoleku seisundisse, pikemaajalise stressi korral pidevasse alarm-olukorda. See omakorda mõjutab meie unesüsteemi, meie võimet välja magada, seedida ja paarituda (mehel on erektsiooni eest vastutav parasümpaatiline NS, ejakulatsiooniks aga sümpaatiline NS).

Autonoomse NS toimimise mõistmisel on võtmeks, et see on kas/või-mehhanism – kas aktiveeritud on sümpaatiline või parasümpaatiline NS. See on nagu “rase või mitte rase”. Mõlemad ei ole üheaegselt võimalik.

Tänapäeva inimese organismi reageeringut ohtudele ja pingetele võib kirjeldada ka arvutialaste terminitega. Kõikvõimalikud tegemised (sümpaatilise NS juhtimisel) on nagu programmid, mis me oleme oma “organismi-arvutis” avanud ja mis kõik üheaegselt ja suure koormusega toimima peavad. Seejuures moodustavad pea, emotsionaalne süda ja igapäevast tööga seotud olevad sapipõis, maks ja magu (keha ülemine pool) justkui meie isikliku operatiivmälu (RAM).

Keha alumise poole ülesanne on kogu seda info-virvarri seedida, salvestada, struktureerida, kasutada, ehk – alakeha võiks võrrelda justkui meie mälu kõvakettaga. Tänapäeva koormuste juures saavad tihti täis nii meie “operatiivmälu” kui “kõvaketas”, mille tagajärjeks on “arvuti” võimekuse langus, protsesside aeglustumine kuni kinnijooksmiseni välja. Arvutikasutaja teab, et siis tuleb teha restart – osa programme sulgeda, mälud puhastada, viirused eemaldada. Ki-shiatsu teeb kehas midagi sellelaadset.

Nagu meditatsioonis, nii ka ki-shiatsu teraapias toimub inimese ajurütmide sageduse alandamine madalamatele sagedustele. Kui aktiivses ärkvelolekus on meie ajurütmide sageduseks 14-30 Hz (Beetatasand), siis silmade sulgemisel, puhkeseisundis, meditatsioonis on sageduseks 8-13 Hz (Alfatasand). See on piir tava- ja alateadvuse vahel. Järgmisel, Teetatasandil (4-7 Hz) kaob mõtlemine. See on unenägudeta une ja süvameditatsiooni tasand. Deltatasand (0,5-4 Hz) – ehk emarütm on aju biorütmide alus, süvaune, koomas olemise tasand. Mida madamale sagedustasandile me meditatsioonis või teraapias jõuame, seda rohkem on meil võimalik inimkeha mõjutada, tasakaalustada.

Ideaalis on ki-shiatsu teraapia ajal aktiveeritud parasümpaatiline NS. Teraapia käigus tekivad kohe pärast “kontakti” tihti tüüpilised nö. seedetrakti mürad – soolestiku mulinad. Kliendile tihti ebamugav olukord, kuid terapeudile väga informatiivne tagasiside, sest võime sellest järeldada, mil määral parasümpaatilise närvisüsteemi osad on “sisse lülitatud”.

Hingamine muutub märgatavalt sügavamaks, südamelöögid rahulikumaks, terved lihasrühmad võivad lühikese ajal jooksul lõõgastuda. Parasümpaatilise närvisüsteemi vabanemisest kõneleb ka, et vahetult pärast teraapiat on patsiendil tihti vajadus tühjendada põit.

Teraapia käigus, ajal mil “valitseb” parasümpaatiline NS, saavutavad paljud inimesed lisaks sügavale füüsilisele lõõgastusele ka tugeva vaimse värskuse, puhanud mõistuse. Viimased on edaspidi aluseks uutele selgetele ideedele või üllatavatele lahendused, mis aitavad inimest välja tema elu pöördrattast.

Kõiki, keda huvitab ki-shiatsu ehk Jaapani meridiaanidel põhineva tervendussüsteemi sügavam sisu ning kasutusoskus, on oodatud ki-shiatsu loodusterapeudi baaskoolitusele 27.-28.oktoobril Tallinnas. Ki-shiatsu on üks vähestest loodusteraapia meetoditest, mille kohta on Eestis ka kehtiv kutsestandard. Kas puudutusel võib olla tervendav mõju? Mida ütleb selle kohta Jaapani tervenduskunst ki-shiatsu ehk zen shiatsu?