Kes on nartsissist ja mida kujutab endast nartsissistlik väärkohtlemine?

Nartsissist on isik, kellel on ametlikult diagnoositud nartsissistlik isiksushäire. See definitsioon on minu meelest aga mitmes mõttes vigane. Põhjusteni jõuame õige pea, kuid esmalt vaatame, millised on „Vaimsete häirete diagnostika ja statistika käsiraamatu“ alusel nartsissistile iseloomulikud tunnused.

• Liialt ennast täis; võimendab oma saavutusi ja oskusi; eeldab, et teda peetakse teistest paremaks ilma vastavate saavutusteta.
  
• Keskendunud piiritule edule, võimule, hiilgusele, ilule või ideaalse armastuse fantaasiatele.
  
• Peab ennast ainulaadseks ja usub, et temast saavad aru ning ta suhtlusringkonda peaksid kuuluma vaid erilised või kõrgel positsioonil olevad inimesed (või asutused).
  
• Ülemäärane imetluse vajadus.
  
• Tunneb end privilegeerituna; taotleb põhjendamatult soodsat kohtlemist või tema ootustele kohest vastutulekut.
  
• Inimsuhetes kasutab teisi ära oma eesmärkide saavutamiseks.
  
• Empaatiavõime puudumine; ei ole võimeline ära tundma teiste inimeste vajadusi ja tundeid.
  
• Kadestab teisi või usub, et teised kadestavad teda.
  
• Käitumiselt või hoiakult ülbe ja upsakas.
  
  

Nartsissistliku isiksushäire diagnoosi saamiseks peab isikul olema vähemalt viis mainitud tunnust. Usun, et oled juba märganud, mis siin valesti on! Kujutame ette, et su elus oleva nartsissisti isiksushäire tuleks diagnoosida. Mis tahes diagnoosi saamine eeldab esmalt probleemi eest vastutuse võtmist ja teadvustamist, et midagi on valesti. Ma kujutan ette, kuidas sa praegu raamatu peale karjud ja ma mõistan sind. Nartsissistid ei võta mitte kunagi vastutust valu ja hävingu eest, mille nad endast maha on jätnud. Alati on keegi teine süüdi selles, miks nemad sellisel moel käituvad.

Teiseks, oletame, et nartsissist nõustubki vaimse tervise spetsialisti juurde minema, kuna teie suhtes on midagi valesti (varsti näeme, et sageli on see kõigest tühi lubadus, et sind enda küljes hoida). Ta läheb terapeudi vastuvõtule teadmisega, et ta võetakse luubi alla. Mis sa arvad, kuidas ta käitub? Kas samamoodi nagu sinuga, demonstreerides täiemõõdulist nartsissismi, et ta saaks kena, selge diagnoosi? (Ma kuulen sind jälle karjumas.) Ei, muidugi mitte.

Nartsissistliku isiksushäire diagnoosi saamine on üsna haruldane, sest nartsissistid ei võta oma käitumise eest mitte kunagi vastutust – nende arvates on kõikides probleemides süüdi partner. Mäletan üht korda, kui eksabikaasaga abielunõustaja juures käisime ja lahkusin sealt tulivihasena, sest ta mängis ohvrit. Ta rääkis, et elas mu nelja raseduse katkemist väga üle ja ei suutnud mind nii õnnetuna näha ning sellepärast ta mind pettiski, kui last ootasin – nii et lõpuks tundis nõustaja hoopis temale kaasa. Nartsissistid oskavad kohutavalt hästi inimesi enda poolele meelitada ja see teeb sulle olukorra palju raskemaks.

Minu meelest on väga oluline vaadelda nartsissismi nartsissistliku isiksushäire diagnoosist eraldiseisvana. Diagnoosi puudumine ei tähenda veel, et inimene pole nartsissist. Kui oled külmetunud, kas vajad selle teadmiseks diagnoosi? Kui sul on peavalu, kas vajad selle teadmiseks diagnoosi? Sa saad mu mõttest aru.

Kui su elukaaslasel puudub diagnoos, siis see ei tähenda veel, et ta pole nartsissist.

Minu tõlgendus nartsissistlikust väärkohtlemisest ja selle käsitlemisviis on seotud käitumismaneeride kirjeldamisega. Loetelus on kirjas vaid osa nartsissistile omaseid tunnuseid:

• tunneb end privilegeerituna,
  
• liialt ennast täis,
  
• empaatiavõime puudumine,
  
• imetluse vajadus,
  
• ülbus,
  
• manipuleeriv, kontrolliv käitumine,
  
• vägivaldne kontrollimine,
  
• sotsiaalne isolatsioon,
  
• verbaalne väärkohtlemine,
  
• tujude kõikumine,
  
• sõltuvus,
  
• reaalsustajuga manipuleerimine ehk sohutamine (gaslighting),
  
• ohvrirolli võtmine,
  
• süüdistamine,
  
• piiride eiramine.
  

Kui su partneril on mitu neist tunnustest, siis on võimalik, et tegu on nartsissistiga. On oluline mainida, et nartsissistlikku väärkohtlemist ei esine pelgalt paarisuhetes. Nartsissistiks võib osutuda ükskõik kes: ema või isa, õde või vend, laps, sõber, töökaaslane, tegevjuht, poliitik jne. Nartsissismil pole piire – nartsissiste võib leiduda igas eluvaldkonnas, mis tähendab, et nartsissismi mõju võib meist tunda saada igaüks. Ma ei suuda enam kokku lugeda kordi, kui vestluskaaslane väidab, et pole oma elus ühtegi nartsissisti kohanud ja jutuajamise lõpuks jõuab ta ühtäkki kellegi suhtes selgusele!

Kolm märki, et su kaaslane on nartsissist

1. Sa otsid ta halvale käitumisele vabandusi

Nartsissistid ei kannata kriitikat ja võid avastada, et proovid ta käitumist sõprade ja pere ees välja vabandada ning otsida sellele põhjendusi, mis lasevad ta käitumist paremana paista. Võid proovida olukorda vaikselt paremaks muuta ja lasta nartsissistil selle eest au endale võtta. Võid öelda selliseid asju nagu: „Te ei tunne teda nii hästi nagu mina“ või „Ta on lihtsalt väsinud .“ Sa püüad pidevalt tema halba käitumist varjata. See on tihtipeale enesealalhoiuvahend, sest kui sa tema käitumist teiste ees välja ei vabanda, tead, et kodus, suletud uste taga, muutub ta käitumine veel hullemaks. Maine päästmiseks jätab nartsissist avalikult mulje, et võtab ebameeldivaid asju hästi vastu, kuid omavahele jäädes elab ta viha ja ebakindluse ohvri peal välja.

2. Sa oled kogu aeg pinges

Nartsissistiga koos olles tunned, nagu kõnniksid kogu aeg munakoortel, ja muretsed, et ta võib su sõnad või teod kontekstist välja rebida, sinu peale karjuda või sind hoopis vaikimisega karistada. Sa proovid iga päev ärgates tunnetada, millises tujus ta on, ja loodad, et täna on hea päev. Võid avastada, et sul pole tahtmist ennast peeglist vaadata, või kannad halle, musti või lohvakaid riideid, sest eelistad nähtamatu olla. Sa tunned, et ei suuda sügavalt hingata ja hingamine on pidevalt pinnapealne, kuna su när- visüsteem tunnetab ümbritsevas keskkonnas ohtu, ja võid end nartsissistlikus suhtes püsimise pärast ka nõrgana tunda.

3. Sa hüpled erinevate emotsioonide ja käitumismaneeride vahel

Tunned sageli viha ja tahaksid nartsissistile karjuda, et ta su rahule jätaks, või tahad hoopis ise ära põgeneda. Kui sa seda aga ei tee, kritiseerid iseennast. Võid tunda, et sa lihtsalt eksisteerid ja ei ela päriselt, ning järgmisel hetkel proovid nartsissistile meele järele olla ja temaga lepitust otsida, lootes, et see leevendab ta käitumist.

Allikas: Caroline Strawson “Kuidas terveneda nartsissistlikust suhtest”, kirjastus Pilgrim