Inimesel on suur ja armastav süda, tal on meel, mis läheb haledaks ja tunded, mis tema enda sees ootavad lahendamist. Näeme oma teedel inimesi, kes on hädas, õnnetud, abitud ja me tõttame neile appi. Me oleme puudutatud ja võtame endasse ning kanname neid, sest see tundub lihtsam valik – teeme teise eest ära, anname talle endast osa. Aitame inimest ühe, teise või kolmandagi korra, kuid ühel hetkel enam ei taha ega jaksa – me kandsime teda, kuid siis paneme ta maha, et ta saaks ise edasi kõndida. Kuid teine on mugav, tema teeb haleda näo pähe ja loodab, et ehk kanname teda edasi või on ta siis õpitult abitu, sest pole ise astunud ja nüüd ei oska, ei taha või ei usalda iseennast – “Kanna Mind – astu Minu eest!” Ta ei mõista meid, sest kui siiani sobis teda kanda, siis miks enam mitte. Ta protestib, sest ta ei taha uskuda, et peab ise, oma elus, elamist õppima hakkama. Ta peab meid isekateks, sest me ei aita enam teda.
Inimene, kelle “Mina” haarab ka ümbritseva endasse, tunneb, et tal on õigus teiste inimeste energiale, see on tema oma. Võtame teise inimese endasse ja kanname teda oma energias, kui tunneme, et oleme kohustatud tema eest vastutama. Võtame teise endasse, kui tunneme vajadust hoolitseda, tahame tunda ennast vajalikuna, oleme iseennast varju jätnud ja elame teiste eludes. Tundes kohustust ja olles vastutavad toome oma “Mina” mängu ja sekkume teise inimese tegemistesse, valikutesse ja otsustesse, sest kui oleme kohal, siis järelikult on meil õigus öelda sõna sekka selle kohta, mis toimub ja soovime, et tulemus saaks selline, mis sobib ja meeldib ka meile, kuid mis saab siis, kui hädaline võtab au endale ja meile jätab vaid süüdistused ebaõnnestumiste eest. Seame hädalisele oma tingimused, kui kanname siis tuleb tal olla selline või teistsugune ja teha nii või jätta naa tegemata. Tal tuleb olla tänulik ja me ootame temalt maksmist, kui autasu meie saavutuse eest – sest meie oleme tema elu ilusaks elanud.
Vahel tõttame appi veel enne, kui meilt abi üldse küsitakse. Sekkume teise inimese ellu, hakkame teda päästma, sest usume, iseenda kogemustest või tõekspidamistest lähtudes, teadvat, kuidas teise inimese tehtud valikud mõjutavad tema enese tulevikku. Võtame teise inimese kanda ja teeme tema eest ära, sest meis on hirm tagajärgede ees, sest tunneme ennast vastutavatena ja seega usume, et oleme kohustatud lahendama teise tulevikus ette tulevaid teemasid. Loomulikult soovime, et me ei peaks nendega tegelema või kui peamegi lahendama, siis olgu need võimaliku kerged – meie jaoks – siit tulevad ka protestid teise otsuste, valikute ja tegemiste kohta.
Vahel tõttame appi veel enne, kui teine inimene on jõudnud sõnastada oma abipalve – me ei oota ära küsimust ja sellega võtame teiselt ära vastutuse. Kui nüüd aitame, siis kasvab meis pahameel, sest teeme teise inimese vastutavaks meie ohverduse eest, kuigi otsustasime ise, et kanname, nõuame tehtu eest tasu abistatava käest. Kui teine inimene seisab oma kohal ja jõuab endas selgusele, millist abi või kuidas ta meilt toetust vajab, siis võtab ta ise vastutuse iseenda ja oma astutud sammude tagajärgede eest ja teab, et kui tema küsib energiat enese toetuseks, siis on tema kohustus tasakaalustuseks enda poolt vastu anda. Kui ennetame teise küsimust, siis ta ei saa meist aru, mida me temast tahame, millist tasu ootame, kui tema ise ei küsinud ega kutsunud meid energiat jagama. Me ei jaksa teisi igavesti kanda, sest see on väsitav ja kurnav, teise nö õigus meid ka(ä)sutada piirab ja ahistab, lisaks sellele sünnivad meie vahel ikka ja jälle kokkupõrked oma piiride kaitseks ning laiendamiseks.
Kas jätame teisele inimesele vabaduse iseseisvuda, õigusega vastutada oma sammude tagajärgede eest või soovime, et ta sõltukski meist, sest nii oleme vajalikud? Kuidas siis aidata, kas kanda ja teha ise ära või toetada, ulatades käsi? Me saame teise inimese käest küsida: “Kuidas mina Sind aidata saan?”, et tema ise saaks endast vastust otsida. Kui küsime ja teine inimene saab pahaseks, siis ta ei taha, et kuuleksime tõtt, mida ta iseendalegi tunnistada ei soovi. Kui teine inimene vastab, siis meie muutume peegliks ja võib olla on tal selle sisse halb ning valus vaadata. Etteheited ja süüdistused, mida ta meile saadab on tegelikult tema kaitse, ta ründab, et pilt hävitada. Peegel ei ole vaenlane, sest kui inimene ei vaata enda sisse, siis leiab ta vastused oma küsimustele peeglitest vastu peegeldumas.
Käime koos, ma ei kanna Sind, vaid aitan Sind sellega, mida Sina veel päriselt ei oska ega suuda, sest pole jõudnud veel õppida. Valgustan Sulle teed, kuid kuhu ja kuidas Sa lähed on Sinu enese otsus ja valik. Meie vahel on selged piirid ja arusaam: Mina olen Mina ja Sina oled Sina, me oleme eraldi ja erinevad, me elame omal moel oma elu, ise oma sammude eest vastutades.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Kaassõltlane on inimene, kes on lasknud teise inimese käitumisel end mõjutada ja pühendub sellele, et tema käitumist oma kontrolli alla saada
Kuidas andestada? 13 sammu, kuidas saada üle vihast ja ängistusest
Peidetud tunded: kuidas tulla toime allasurutud emotsioonidega?
Vanemliku armastuse vähesus lapsepõlves võib muutuda armastuse ärateenimiseks täiskasvanueas ehk mis on lähisõltuvus
